Taimehaiguste põhitüübid välistunnuste alusel Taimede välised haigustunnused sümptomid. Taimehaiguste põhitüübid: · Mädanikud · Närbumine · Laiksused · Padjandid e. pustulid · Kirmed · Eritised · Mumifitseerumine · Lehtede enneaegne varisemine Mädanikud · Kahjustunud kude muutub haisvaks pudrutaoliseks massiks - kartuli fomoos märgmädanik · Kahjustunud kude muutub pudrutaoliseks pulbriliseks massiks · Kartuli kuivlaiksus Närbumine Tekib veepuuduse tõttu mullas või taime juhtorganite vigastuste tagajärjel Laiksused Kahjustunud taimeosadel laigud: · Kudede suremine nekroosilaigud · Klorofülli vähenemine kloroosilaigud Võivad olla piiritletud servadega laigud nt. kartuli lehemädanik Hajuvate servadega laigud nt. odra-pruunlaiksus
Viljapuu- bakterpõletiku esmaleiud on eestis aastal 2012 ja inglismaal 1957. 2.Nimeta ja kirjelda 6 või enam taimehaiguste sümptomit . Too nende juurde näited , millised haigustekitajad võivad taoliseid sümptomeid tekitada 1. Mädanikud( seen ja bakterhaigused) esinevad kõigil taimeosadel. Ohtlikuimad varre ja juuremädanikud. eristatakse kuiv ja märgmädanikku . esimisel juhul lagunevad rakud kuivaks pulbriliseks teisel juhul aga pudrutaoliseks haisvaks massiks. 2.Värvimuutused (seen, bakter , viirushaigused ning ebasoodne keskkond) nakatunud taimes on häiritud assimilatsioon ja kloroplastide normaalne funktsioon. Tavaliseim värvimuutus on roheliste taimeosade kolletumine klorofülli vähenemise tõttu. 3.Nekroos e kudede kärbumine (seen-,bakter-, ja viirushaigused ning ebasoodsates keskkond) Nekroosida kaasnevad laiksused. Tüüpiline paljudele
Vastavalt haigustekitajale nimetatakse haigusi seen-, bakter-, viirus- jne. haigusteks. Osad haigustekitajad toituvad surnud orgaanilisest ainest ja neid nimetatakse saprobiontideks. Osad toituvad aga elusast orgaanilisest ainest ja neid nimetatakse parasiitideks. Osad haigustekitajad võivad oma elu jooksul kasutada aga nii elusat kui surnud orgaanilist ainet. 2. Taimehaiguste põhitüübid välistunnuste alusel Mädanikud kahjustunud kude muutub kas pudrutaoliseks, sageli haisvaks (märgmädanik) või pulbritaoliseks (kuivmädanik) massiks. Mädanikud tekivad vee- ja toitaineterikastel taimeosadel, eriti sage on nende esinemine säilitamisel 1 Närbumine on taimede üksikosade või kogu taime haigestumine veevarustuse hüirete tõttu, mis avaldub taime lehtede ja rohtsete osade muutumises lõdvaks ning rippuvaks. Närbumine tekib
11.6 Savipinnase plastsust iseloomustavad näitajad. Tavakogemusest on teada, et savi teatud veesisalduse puhul on plastne, see tähendab laseb ennast hästi vormida ja oma kuju muuta ilma, et puruneks ja praguneks seejuures. Savi kuivatades tema plastsus teatud veesisalduse juures kaob ning savi muutub kõvaks. Ulatuslikum kujumuutus välise jõuga kutsub esile purunemise. Lisades plastsele savile vett, võib jõuda teise piirini kus plastsed omadused kaovad ja savi muutub pudrutaoliseks või isegi voolavaks massiks. Seejuures on veesisalduse muutus, mis on vajalik, et viia algselt kõva savi voolavasse olekusse, sõltuv saviosakeste hulgast pinnases ja nende mineroloogilisest koostisest. Seetõttu on otstarbekas iseloomustada savipinnast nende iseloomulike veesisalduste kaudu, mille juures ta läheb kõvast olekust plastsesse ja plastsest voolavasse. Sellise ettepaneku tegi 1911. aastal rootslane Atterberg põllumajanduslikel eesmärkidel
11.6 Savipinnase plastsust iseloomustavad näitajad. Tavakogemusest on teada, et savi teatud veesisalduse puhul on plastne, see tähendab laseb ennast hästi vormida ja oma kuju muuta ilma, et puruneks ja praguneks seejuures. Savi kuivatades tema plastsus teatud veesisalduse juures kaob ning savi muutub kõvaks. Ulatuslikum kujumuutus välise jõuga kutsub esile purunemise. Lisades plastsele savile vett, võib jõuda teise piirini kus plastsed omadused kaovad ja savi muutub pudrutaoliseks või isegi voolavaks massiks. Seejuures on veesisalduse muutus, mis on vajalik, et viia algselt kõva savi voolavasse olekusse, sõltuv saviosakeste hulgast pinnases ja nende mineroloogilisest koostisest. Seetõttu on otstarbekas iseloomustada savipinnast nende iseloomulike veesisalduste kaudu, mille juures ta läheb kõvast olekust plastsesse ja plastsest voolavasse. Sellise ettepaneku tegi 1911. aastal rootslane Atterberg põllumajanduslikel eesmärkidel
annaabi.ee 
