nad raekojas kõigile näha oleks ja et raad saaks jälgida ,et üks aasta ja üks päev nööda läheb,enne kui nende järgi hakatakse pärandusi jagama,nagu seda seadus nõudis.Ja kõik vara mis ,klooster testamentide järgi juba endale on võtnud,tuli linnale tagastada.Ja raad keelas ka neil kalade üleostmise ära.Mungad ajasid neid vihahoos kloostrist välja.Aga nad ei olenud veel lõpetanud.Raehärrad keelasid neid surnute kandmise protsessioonis läbi linna ja mungad võisid oma hingikloostrikirikus matta kuid surnud peab neile kirstus kloostrivärava taha toodama-sealt võisid nad neid kirikusse viia.Raad ei tahtnud nende lippe pühapilte ega valgeid kuubi linnauulitsatel näha.Raehärrad lahkusid kloostrist. Mungad olid maruvihased ja kurvad.Nad lubasid üksteisele,et nad ei tagane ja jäävad enda usule kindlaks. Uued linna jutustajad Katariina kirikus tõid rahutust kogu kloostrisse.nad jagasid Martin Lutheri usku
11) 1530. aastast on Tallinna raekoja tuulelipuks kübaraga mehike, kes hoiab oma metalses käes kramplikult oda. Vana lugu jutustab, et keskaegses Tallinnas toimus iga aasta 1. mail Rannavärava mäel papagoilaskmine, mille jooksul linna kuulsaimad vibukütid püüdsid varda otsast maha lasta papagoi imitatsiooni. Linna meeskodanike tegemisi tulid ka vaatama kõrgeaulised neitsid, kelle hulgast valiti maikrahvinna. Seda maikrahvinnat austati tema ilu pärast ning ta viidi pidulikus protsessioonis ratsa läbi linnatänavate. Samal ajal lasid kanged mehed papagoinukku. Umbes viissada aastat tagasi aga ilmus meeste hulka poisike, keda püüti küll eemale tõrjuda, aga kes oma ammust tabas sihtmärki imetlusväärse osavusega. Saadi teada, et poisi nimi on Toomas. Hiljem teenis Toomas linnavahina veel palju aastaid ning tasuks tema truuduse ja usinuse eest pandi tema metallkuju pärast ta surma raekoja torni tippu, et ta võiks oma linnale uhkelt alla vaadata veel
raskeks ja äärmiselt ebamugavaks. Budismi algusaegadel pidid mungad, kes tavaliselt ksülograafid (pühad kirjad, lõigatud puust kitsastele pikkadele nelinurksetele klotsidele). ringi rändasid, vihmaperioodil jääma paikseks. See komme arenes rangeks Kogu kogukond mehed ja naised, ilmikud ja mungad, kannavad neid ksülograafe ja kloostrireegliks: iga munk peab vihmaperioodiks jääma ühte kohta ning ei tohi sealt kujusid ümber piirkonna suures protsessioonis. Pärast protsessiooni peetakse piknikku. lahkuda välja arvatud hädaolukorras, kui ta võib sealt eemal olla kõige rohkem seitse päeva. Tänapäeval peatuvad mungad peamiselt kloostrites, kus nad elavad ka ülejäänud osa aastast, kuid theravaada maades annetab vaga inimene mungale spetsiaalse koha, kus olla vihmaperioodil. Näiteks maja, mille ta on just ehitanud ja möbleerinud, kuid pole veel ise sisse kolinud. Sellisel juhul munk pühitseb maja sisse lärmaka
millel asus muumia, sõitis väiksemal laeval üks surnu meessoost sugulastest, kes valjusti hüüdis tüürimehele: "Pööra läände, õiglaste maa pole. Naised laeval nutavad väga. Rahus lääne poole. Tule rahus, sa ülistatu. Kui päev on saanud igavikuks, näeme sind taas. Vaata, sa lähed sellele maale, mis inimesed segab". 15 Vastavalt surnu sugulaste tähtsusele ja hulgale osales protsessioonis rohkem või vähem laevu. Neli härga vedasid lamedapõhjalise laeva, millel asus muumiasark, teisel kaldal veest välja ja lohistasid selle matmispaika, "et ta seltsiks isade ja emadega ning et surnuteriigi valitsejad ütleksid talle tere tulemast". Paistab, et haua ääres läbi viidud tseremoonia, mis sümboliseeris Ra-Osirise öist rännakut, oli lausa teatraalne. Retsiteeriti kohustuslike palveid ja suitsutati viirukit
tenniseväljakust möödudes hetkeks katkestama, et küsida päikese käes peesitavalt mr. Carmichaelilt (kelle kollased vidukil kassisilmad tundusid nagu ehtsal kassil peegeldavat liikuvaid oksi ja mööduvaid pilvi, ei reetnud aga seesmistest mõtetest või tunnetest vähimatki), kas ta vajab midagi. Ta tajus mrs. Ramsay’ga seoses paljusid asju, eriti midagi, mis teda teadmata põhjustel erutas ja häiris. Ta oleks tahtnud, et naine näeks teda talaaris, mingis protsessioonis. Dotsent, professor – ta tundis end kõigeks võimelisena ja nägi end juba –, aga mida vaatas mrs. Ramsay? Üht plakatit kleepivat meest. Kael õieli, sest ta oli lühinägelik, luges mrs. Ramsay valjusti, et need “külastavad siinset linna”. Missugune hirmus töö ühekäelisele mehele, hüüatas ta, niimoodi redeli otsas kõõluda! – kaks aastat tagasi oli viljakoristusmasin kuulutuse kleepija vasakust käest ilma jätnud. “Lähme kõik
muumiat viirukisuitsuga ümbritses. Laeva ees, millel asus muumia, sõitis väiksemal laeval üks surnu meessoost sugulastest, kes valjusti hüüdis tüürimehele: "Pööra läände, õiglaste maa pole. Naised laeval nutavad väga. Rahus lääne poole. Tule rahus, sa ülistatu. Kui päev on saanud igavikuks, näeme sind taas. Vaata, sa lähed sellele maale, mis inimesed segab". Vastavalt surnu sugulaste tähtsusele ja hulgale osales protsessioonis rohkem või vähem laevu. Neli härga vedasid lamedapõhjalise laeva, millel asus muumiasark, teisel kaldal veest välja ja lohistasid selle matmispaika, "et ta seltsiks isade ja emadega ning et surnuteriigi valitsejad ütleksid talle tere tulemast". Paistab, et haua ääres läbi viidud tseremoonia, mis sümboliseeris Ra-Osirise öist rännakut, oli lausa teatraalne. Retsiteeriti kohustuslike palveid ja suitsutati viirukit. Lahkunu sugulased kaeblesid valjusti, abiks
annaabi.ee 
