Hobusekasvatus Söötmine Täissöödad varssadele- vastavalt tootja soovitustele, reeglina 0,5kg sööta 1kg kehamassi kohta · tagab lisaks proteiinitarbe katmisele piisava mikrotoitainetega varustatuse. · Täiendsööda plussid: varss harjub konsentraatide söömisega võimalikult vara soodustab iseseisvust toitainedefitsiidi vältimine väiksem metaboolne koormus märale(eriti tähtis, kui mära on uuesti tiine v kui teda planeeritakse uuesti tiinestada) abiks juhul, kui märal on väga palju piima ning varss saab seda liiga palju->madala
Hea oleks anda silole lisaks ka heina või siis selle puudumisel väiksemaid koguseid põhku (ca 0,5 kg). Tiinetele emasloomadele võiks anda kvaliteetset silo 1...2 kg, lüpsvatele kitsedele 3...4 kg päevas. Juurvili ja kartul on heaks mahlakaks söödaks lüpsvatele kitsedele. Olemasolu korral võiks juurvilja ratsiooni võtta 2...3 kg, kartulit 1...2 kg. Jõusöödaks sobib kitsedele nii kaer kui ka oder. Kui ei ole tegemist mahetootmisega, siis saab kasutada ka veiste segajõusööta ning proteiinitarbe katteks ka õlitaimede seemnetest saadavaid kooke ja srotte. Teravilja võiks parema seeduvuse huvides sööta kas muljutult või jahuna. Lüpsvatele kitsedele võiks arvestada jõusööta kuni 400 g ühe kilogrammi piima kohta. Mineraalsöötadest on otstarbekas kasutada segamineraalsööta. Järgnevalt on toodud näitlikud söödaratsioonid 50 kg kehamassiga piimakitsedele (tabel 3). Kahes esimeses söödaratsioonide näites on põhisöödaks silo. Kahes järgnevas on põhisöödana
produktiivloomade söötmisel 9 (treoniin, metioniin, valiin, leutsiin, isoleutsiin, lüsiin, fenüülalaniin, trüptofaan ja histidiin). Neid loomad ise sünteesida ei suuda, vaid peavad saama söödaga. Et loomade metioniinitarbest võib umbes poole asendada tsüstiin, siis praktikas arvestatakse metioniini asemel väävlitsisaldavaid aminohappeid koos S-aminohapetena. Looduses suudavad asendamatuid aminohappeid sünteesida vaid taimed ja mikroorganismid. Just viimased ongi mäletsejaliste proteiinitarbe katmisel suured abimehed. Elunedes arvukalt mäletsejaliste eesmagudes (eeskätt vatsas), suudavad nad sünteesida kõrgeväärtuslikku loomset valku (oma keha baktervalku) ka mittevalgulistest lämmastikuühenditest, mida siis peremeesloom saab ainevahetuse käigus edukalt kasutada oma valguvajaduse katmiseks. Tavalistes ratsioonides on asendamatuid aminohappeid enamasti piisavalt. Need, millest sagedamini puudu tuleb on: - lüsiin, metioniin+tsüstiin (S-aminohapped), treoniin ja trüptofaan
(treoniin, metioniin, valiin, leutsiin, isoleutsiin, lüsiin, fenüülalaniin, trüptofaan ja histidiin), lindudel 11. Neid loomad ei suuda ise sünteesida, vaid peavad saama söötadega. Et loomade metioniinitarbest võib umbes poole asendada tsüstiin, siis praktikas arvestatakse metioniini asemel väävlitsisaldavaid aminohappeid koos S-aminohapetena. Looduses suudavad asendamatuid aminohappeid sünteesida vaid taimed ja mikroorganismid. Just viimased ongi mäletsejaliste proteiinitarbe katmisel suured abimehed. Elunedes arvukalt mäletsejaliste eesmagudes (eeskätt vatsas), suudavad nad sünteesida kõrgeväärtuslikku loomset valku (oma keha baktervalku) ka mittevalgulistest lämmastikuühenditest, mida siis peremeesloom saab ainevahetuse käigus edukalt kasutada oma valguvajaduse katmiseks. Tavalistes ratsioonides on asendamatuid aminohappeid enamasti piisavalt. Neid, millest sagedamini puudu tuleb on 3
arvel, mistõttu suureneb söödakulu juurdekasvuühiku kohta ning rümba kvaliteet alaneb, sest sead on paksema pekiga.Kesikuid ja nuumikuid söödetakse harilikult kaks korda päevas. Sugukarja söötmisele tuleb pöörata pidevalt suurt tähelepanu, kuna sellest sõltub põrsakasvatuse edukus ja nuumamise efektiivsus. Sugukarjale kulub ligikaudu kolmandik täistsüklilise seafarmi söödast. Sugusigade söötmisel tuleb täita söödaratsioon kõikide toitefaktorite osas. Eriti tähtis on proteiinitarbe katmine, sest sellel on ainevahetuses juhtiv osa. Ka lihaskude, mille arvel noored seda kasvavad, koosneb põhiliselt proteiinist. Lüngad söötmises kahjustavad sugusigade kasvu ja tervist. Sama kehtib ka sööda kvaliteedi suhtes. 12. Sigade söötmissüsteemid ( söötade säilitamine, ettevalmistamine, transport, doseerimine, söödakünad). Söötmissüsteem (tehnoloogia) sõltub kasutatava sööda struktuurist. Sigu söödetakse kuiv-, vedel-, või kombineeritud söödaga
ühiku kohta ning rümba kvaliteet alaneb, sest sead on paksema pekiga.Kesikuid ja nuumikuid söödetakse harilikult kaks korda päevas. Sugukarja söötmisele tuleb pöörata pidevalt suurt tähelepanu, kuna sellest sõltub põrsakasvatuse edukus ja nuumamise efektiivsus. Sugukarjale kulub ligikaudu kolmandik täistsüklilise seafarmi söödast. Sugusigade söötmisel tuleb täita söödaratsioon kõikide toitefaktorite osas. Eriti tähtis on proteiinitarbe katmine, sest sellel on ainevahetuses juhtiv osa. Ka lihaskude, mille arvel noored seda kasvavad, koosneb põhiliselt proteiinist. Lüngad söötmises kahjustavad sugusigade kasvu ja tervist. Sama kehtib ka sööda kvaliteedi suhtes. 12. Sigade söötmissüsteemid ( söötade säilitamine, ettevalmistamine, transport, doseerimine, söödakünad). Söötmissüsteem (tehnoloogia) sõltub kasutatava sööda struktuurist. Sigu söödetakse kuiv-, vedel-, või kombineeritud söödaga
ühenditega ning ainetega, mis hävitavad haigustekitajaid või pidurdavad haigustekitajate paljunemist - aitavad suurendada loomade vastupanuvõimet haigustele. N: atsidofiilbakterid e. teatavat sorti piimhappebakterid aitavad piimasöötade ja ka teiste söötade seedimisele kaasa, eriti oluline noorloomade söötmisel ja looduslikust hoopis varajasemal võõrutamisel... VII KARBAMIID [CO(NH2)2] Vees lahustuv valge kristalne aine, sisaldab 46 % lämmastikku. Söödetakse mäletsejatele proteiinitarbe osaliseks (kuni 25 %) rahuldamiseks. Mäletsejate eesmao mikroobid lõhustavad karbamiidi molekuli, eraldub NH2- (amiid-) rühm, tekib ammoniaak, mille bakterid imavad endasse. Bakterirakus sünteesitakse ammoniaaki kasutades kõiki vajalikke aminohappeid ja pannakse aminohapetest kokku bakteriraku valgud. Vatsas bakterid paljunevad väga kiiresti ja üks osa neist liigub koos söödaga mööda seedekulglat edasi. Looma seedefermentide toimel lagundatakse bakterirakud, bakterivalk
valge ristik niiskematel aastatel kiiresti levida ja anda kõrge toiteväärtusega tiheda rohukamara. Punane ristik tavaliselt lamba karjamaale ei sobi, ühelt poolt tema kõrge kasvu tõttu ja teisalt seetõttu, et lamba sõrad vigastavad punase ristiku juurekaela, mistõttu vigastatud taim hukkub. Juhul kui aga tahetakse rajatavalt rohumaalt saada esimesed 2...3 kasutusaastat väärtuslikku sööta talveks (s.o. head heina ja silo, eriti imetavate uttede proteiinitarbe katmiseks), siis võiks seemnesegusse võtta valge ristiku asemel (seeme kallis ja raskesti kättesaadav) punast ristikut. Diploidsed punase ristiku sordid (`Jõgeva 433') langevad taimikust välja 2...3 aastaga, kuid tetraploidsed sordid (`Ilte') püsivad 3...4 kasutusaastat. Lähtudes sellest, mitu aastat tahetakse rohumaad enne karjatamist kasutada niiteliselt, tuleks seemnesegusse võtta kas di- või tetraploidne sort punast ristikut 8...10 kg/ha. Vähem viljakal alal võib kasutada 10..
annaabi.ee 
