mil kirjanik tegi kaastööd paljudele ajakirjadele. Poe kuulsaimateks luuleteosteks on saanud need, mis ta kirjutas elu lõpupoole, naise haiguse ajal. 1845. aastal ilmus luulekogu ,,Kaaren ja teisi luuletusi". Luuletus areneb kahekõnena luuletaja ja ootamatult kambrisse lennanud kaarna vahel. Teises tuntud luuletuses ,,Kellad" asenduvad elu alguse, nooruse ja rõõmu helid lõpuks matusekella tohutu kajaga. Poe lüürika olulisi kujundeid on ,,dream". Poe avaldas 1848. aastal proosapoeemi ,,Heureka", mille pühendas W.Humboldtile. Poe hämmastas kaasaegseid oma jõulise kujutlusvõimega. Fantastilised õuduslood ,,Ligeia", ,,Usheri maja hukk", ,,Punase surma mask", ,,Must kass" jt. järgivad romantismi parimaid traditsioone. Poe oli ka oma ajastu üks silmapaistvamaid kirjanduskriitikuid. Poe on mõjutanud eelkõige prantsuse ja vene sümboliste. Samuti nooreestlasi. Ta on avaldanud loomingupsühholoogiat ja zanriteooriat käsitlevaid esseesid. Näiteks surmajärgselt
Arbuja, abielus H.Talviku ja Mart Lepikuga. Tõlkis Puskini ,,Jevgeni Onegini" Debüteeris gümnaasiumi lõpuklassis romaaniga ,,Tuulearmuke"1927 iseseisvusele püüdleva neiu siseheitlused; novell ,,Vaene väike" 1927,; romaan ,,Invaliidid" 1930 eesti rannamiljöö ja kaluritüübid, naturalistlik; novell ,,Kõmpa" toetub lapsepõlvemälestustele. Värsse hakkas avaldama 1931 ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Jevgeni Oneginist mõjutatult kirjutas proosapoeemi ,,Viletsuse komöödia" 1935 ning poeemi ,,Lugu valgest varesest" irooniline tõusikliku seltskonna kujutus; poeem ,,Vahanukk" 1934; esimene luulekogu "Tolm ja tuli" (1936); ,,Pirnipuu" 1936; poeemikogu ,,Mõrane peegel" 1939; poeem ,,Pähklikoor"1937; poeem ,,Raudsed roopad" 1942 rahva saatusest; regilaulusarnane ülistuslaul inimese loovale algele: tööle ja leivale kui elu sümbolitele. ,,Leib"; album ,,Ammukaar" 1942 sisaldab 10 sõjaaegset tippluuletust; valikkogud
· 1956.aastal abiellus Mart Lepikuga. · Betti Alver suri Tartus 1989.a. · Ta on maetud Raadi Vana-Jaani kalmistule. · 1996.aastal avati Alveri mälestusmärk Jõgeval. Betti Alver noorusaastates Betti Alveri monograafia Looming · Loomingulist teed alustas ta prosaistina. · Esikromaan "Tuulearmuke"(1927) kujutab noore tütarlapse siseheitlusi. · Jutustuses "Invaliid" (1930) kujutatakse randlaste elu. · Avaldanud ka proosapoeemi "Viletsuse komöödia" (1935). · Värsiloomindut alustas ta 30-ndate algul. · Tema luulet mõjutasid Baudelaire'i, Heine ja Gautier'i teosed. · Tema luulet iseloomustab inimvaimu trotsiv hoiak kõige negatiivse ja madala vastu. · Veel tema teoseid: "Lugu valgest varesest" (1931) "Pirnipuu" (1936) "Pähklikoores" (1937) "Mõrane peegel" (1939) "Raudsed roopad" (1942) "Leib" (1942) · Kaks viimast käsitlevad mineviku olustikku.
„Ehini looming kannab edasi ja säilitab teadlikult vana traditsiooni, vanamoodi luuletamise ja olemise kunsti.“ Siit tuleneb ka kohati vanamoodne sõnavara, näiteks sõnad “säng" ja “paast,” mis olid vanasti rohkem levinud kui tänapäeval. Tema luulekeel on väga mitmekesine ja vaidlematult ilus. Kuid vahel esineb liigne ilustatus, mis häirib veidikene luuletuste mõtte jälgimisel. Minu arvates kuuluvad Ehini luuletused proosapoeemi luulevormi hulka ja on kirjutatud värsivormis. Erilist võlu tema loomingule annab väga rikkalik kõnekujundite kasutamine. Sealhulgas võrdlus, nt „õlad paigal nagu kaljud“ või „auke täis nagu juust“ ja „hall nagu Siber“, samuti väga tihti ka epiteet, nt „lõputud lahingud sinuga“ või „kirikutes all võlvitud kaarte“ ja ka metafoor, nt „Taevas tõmbus koomale...“. Teoses esines ka korduvaid kujundeid, nt eeltoodud luuletuses „Kas mind jätkub...“
Luuletus areneb kahekõnena luuletaja ja ootamatult kambrisse lennanud kaarna vahel. Teises tuntud luuletuses ,,Kellad" asenduvad elu alguse, nooruse ja rõõmu helid lõpuks matusekella lohutu kajaga. Ka luuletuses ,,Annabel Lee" on teemaks armastatud naise surm. Poe lüürika olulisim kujund on unelm ja nägemus, mis vajutab värssidele kõrgenenud tundlikkuse pitseri. Poe avaldas 1848. aastal filosoofilis-kosmogoonilise proosapoeemi ,,Heureka", mille pühendas W. Humboldtile. Poe hämmastas kaasaegseid oma jõulise kujutlusvõimega. Fantastilised õuduslood ,,Ligeia", ,,Usheri maja hukk", ,,Punase surma mask", ,,Must kass" jt. järgivad romantismi parimaid traditsioone. Poe oli ka oma ajastu üks silmapaistvamaid kirjanduskriitikuid. Ajavahemikus 18321845 kirjutas ta üle 60 jutustuse, mida nimetas ,,saladuslikeks lugudeks", ning mereromaani ,,Arthur Gordon Pymi lugu". Ta suri 7. oktoober 1849.
Ei tee mitte ainult Tartus oma asju, vaid ka Läänemaal, Vigalas, Märjamaal, lõpuks jõuab Tallinna. Seal üks salajane koosolek, selle koosoleku osavõtjad, kes politseile vahele jäid, pandi vaglasse. Pandi Patarei vanglasse, seal istus 3 kuud. Korra oli Tartus ka kinni, aga hoiatuse läbi lasti vabaks. Kaks väga segast institutsiooni, post ja raudee, paberid ei jõua Tartust Tallinna ja pääsebki ainult 3 kuuga. Kirjutab seal proosapoeemi ,,Meri", mis on väga kole asi. Lahkub Eestist ja algab tema pagulusperiood. 1905-1912 on tema pidevaks elupaigaks muu Euroopa. Peamiselt Soome, hiljem nii, et talved Pariisis, suved Soomes. Külastab võltsdokumente kasutades Eestit, sõpradele nuhtluseks seetõttu. Omandab paguluses põhjalikult soome ja prantsuse keele ja algab tema teadlik tutvumine Lääne-Euroopa kirjanduse ja kunstiga. Neil aastatel on Pariisis suurearvuline Eesti loomeinimeste kogukond
Valiku kirjanduse kasuks osutas gümnaasiumi lõppklassis kirjutatud romaan ,,Tuule armuke", mis kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Noore kirjaniku teine proosaraamat, paiguti naturalismi kalduv jutustus ,,Invaliid", on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule ja selle sotisaalsetele probleemidele. Alveri järgnevas loomingus sai esikoha luule. Üleminekult ühelt kirjandusliigilt teisele kirjutab ta poeemi ,,Lugu valgest varesest" ja proosapoeemi ,,Viletsuse komöödia". Nende sisuks on inimeste eetiliste vastuolude ning elu nuripoolte ja seltskondlike veidruste analüüsimine. Alveri esimene luulekogu ,,Tolm ja tuli" paistis silma kunstilise küpsusega. See on ülemlaul kunstile, tõearmastusele ja ilule. Olla inimene tähendab Alveri jaoks teenida ja nautida kunsti, olla looja. Selle tõdemuse taga aimub igavene tunnete ja mõtete, igatsuse ja tegelikkuse, taotluste ja saavutatu vaheline vastuolu
kuulsaks. Tänu sellele õnnestus P'l saada «Broadway Journal'i» kaastoimetajaks, mõni aeg hiljem ostis ta ajakirja ära ja läks juba 1846. aasta jaan. pankrotti. Üürikest õnne ja vilgast vaimutegevust varjutas paraku Virginia tervise pidev halvenemine. Nagu kirjaniku vanematel, nii oli ka ta naisel tiisikus ja ühel päeval kodus lauldes hakkas ta verd köhima. 30.jaan 1847 Virginia suri. Ja kuigi ta kirjutas veel oma filosoofilise proosapoeemi «Heureka» (mida pidas ise oma suurimaks saavutuseks), mitmed klassikaks saanud luuletused («Ulaluum», «Anniele», «Kellad»), lõi lähemaid suhteid mitme naisega ja kavatses isegi abielluda, polnud ta siiski päriselt enam iseenda peremees. Ta tahe oli murtud, usk ja lootus kadunud, ta ei tahtnud enam elada. Surma täpsed asjaolud on siiani hämarad. 30. sept või 1. okt 1849. asus ta Richmondist teele, et sõita NYi Maria Clemmi juurde
annaabi.ee 
