Eesti kirjanduse ajalugu II Mart Velsker 6. september 2009 Tsensuurivaba aeg u. 1920-1930 ja siis uuesti 1990ndate alguses. 1940 Nõukogude okupatsioon. 1918-1920 tegemist on manifestide ajaga, mis puudutab ka kirjandust. Mingis mõttes on tegemist ka ajaga, kus manifestid ja kuulutused võistlevad ja konkureerivad. + kujutavas kunstis dünaamika murdelisus on näha ka siin. Pöörangud olid alanud iseenesest juba varem. Kujutava kunsti puhul tähendab see seda, et realistlik pilt hakkab pudenema sõltub kunstikust ja sellest, milliseid printsiipe ta püüab muutuses rakendada. Ado Vabbe "Kohvikus" (1918), Eduard Ole "Laud" (1924). Kunst ei rajane realistliku peegeldamise printsiibil, vaid siin on mängus mingid muud printsiibid. + kunst ja kirjandus eemalduvad realismist, see on alanud juba N-E aegadel, aga eemaldumine jõuab haripunkti (1910-1920). Siuru (1917-1920) Under, Tuglas, Adson, Gailit, Visnapuu, J. Semper (+ A. Alle...
maapoeetika kujunemisel olulist rolli. Ka sotsiaalse ebavõrdsuse temaatika, psühholoogiline ja sotsiaalne kiht omavahel põimunud. Tammsaare stiil on pikk, keerukas, paradoksaalne. Mingil määral rahvalik autor. Võimas oskus sünteesida nt püshholoogilist ja sotsiaalset plaani, neid sulatada ja erinevaid süzeeliine kokku panna. Ma armastasin sakslast õnnetu armastuslugu, sotsiaalsed suhted on ajaloos ümbermängitud. 6. Romaanisari ,,Tõde ja õigus" kui eesti proosaklassika kese. Olulisim proosateos Tammsaare loomingus, samuti läbi 20.saj olnud esiplaanil. Kriitika oli vastuoluline, 5.osa saabudes oli saavutatud klassikustaatus. I osa teemaks võitlus maaga, II osa võitlus jumalaga, III võitlus ühiskonnaga, IV osa puhul võitlus iseendaga ja oma õnnepüüdega, V osa tähistab resignatsiooni. Avardatud iga lapsepõlve mure, rõõm ja hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule. Kohane ka saatuslik motiiv
õiguse panoraamsus, jäänud on kaga illusoorne lunastusotsing. "Ma armastasin sakslast" on stiililt väga erinev, esmakordselt minajutustus ja pihtimuslik päevikuvorm. Keskmes kahe noore inimese vaheline armastus. T looming muutub aja edasi minnes üha pessimistlikumaks, üha rohkem kibestumist inimliku pimeduse pärast. "Põrgupõhja uus vanapagan" on satiiriline allegooria. Lunastuse mõiste tühjendatakse igasugusest tähendusest. 7. Romaanisari ,,Tõde ja õigus" kui eesti proosaklassika keskpunkt. Tammsaare süvenemine Dostojevski loomingusse peegeldub just neis teostes. Ta on talupojaelu epopöa, üldistav läbilõige Eesti ühiskonnast ja selle arengust, Andrese ja Indreku arenguromaan. Ta on lugu inimese neljast võitlusest, võitlusest maa, jumala, ühiskonna, iseenda ja oma eluõnnega ja järgnevast resignatsioonist. Lugu inimese algamisest mullakamara juurest ja pidevast kaugenemist sellest "kultuuri" arenemist mööda
romaan ,,Ma armastasin sakslast" (1935), kus kasutab minajutustust ja päevikuvormi. Tammsaare muutub pessimistlikumaks ja ,,Ma armastasin sakslast" lõppeb väljapääsmatusega. Näidenditest ilmus veel ,,Kuningal on külm" (1936). Tammsaare viimaseks romaaniks oli ,,Põrgupõhja uus vanapagan" (1939), kus tühjendatakse lunastuse mõiste. Tammsaare on olnud üks olulisemaid figuure eesti talu- ja maatöökultuse kujundamises. 7. Romaanisari ,,Tõde ja õigus" kui eesti proosaklassika kese. Tammsaare on ,,Tõe ja õigusega" loonud eestluse müüdi sellega, et Vargamäe kujutab eesti päriskodu ja eestlase enda sisemist vastuolu ning Andrest kujutatakse kui õige eesti mehe stereotüüpi. Esimene ja viies osa moodustavad talupoja epopöa, andes üldistava läbilõike Eesti ühiskonnast ja selle arengust. Tõde ja õigust võib pidada ka Andrese ja Indreku arenguromaaniks. ,,Tõde ja õigus" on mitme tähendusega romaan. Lugu inimese 4 võitlusest:
õnnepüüdega ning V tähistab resignatsiooni. II osa on kooliromaani eritüüp. „Tõde ja õigus“ saab endale ajalookirjutise ambitsiooni – tähistab ka ajalugu. „Ma armastasin sakslast“ on õnnetu armastuslugu, kus sotsiaalsed suhted on ajaloos ümber mängitud. Tammsaare kasutab mina-vormi. „Kuningal on külm“ tekstid on vähem realistlikud kui eelnevatel teostel. 7. Romaanisari „Tõde ja õigus” kui eesti proosaklassika kese 1) Raamatusari on talupojaelu epopöa, üldistav läbilõige Eesti ühiskonnast ja selle arengust, Andrese ja Indreku arenguromaan. See on lugu inimese neljast võitlusest: võitlus maa, jumala, ühiskonna, iseenda ja oma eluõnnega – ja järgnevast resignatsioonist. Lugu inimese algamisest mullakamara juurest ja pidevast kaugenemist sellest “kultuuri” arenemist mööda. Lugu inimlikest illusioonidest ja inimkonna arenguloost, maailmaloomisest, pattulangemisest ja
annaabi.ee 
