Minu Brasiilia Pille Gerhold, 2012 Autorist lähemalt Raamatu autor oli bioloog Pille Gerhold, kes raamatu kirjutamise ajal oli ligi kolmekümne aastane. Brasiiliasse kolis ta sellepärast, et tal osutus võimalikuks uurida sipelgaid koos kohalike professoritega. Hiljem selgus, et töögrupis oli ka hulk tudengeid. Brasiilias elas Pille kaks aastat, aga raamatu kirjutas ta kümme aastat pärast Brasiilias käimist. Pille tegeles seal igapäevaselt sipelgate toidu otsimise teekonna uurimisega. Ta pidi uurima, kui kaugele sipelgad oma pesast toitu otsima lähevad. Autori kohta sain veel teada, et ta oli töökas ja suutis kõiki tudengeid ohjata. Brasiiliast enesest
kirjanduselus. Flemingist ja Brockmannist kirjutab Kaja Tiisel. Umbes kolm ja kolmveerand sajandit tagasi viibis kahel korral Tallinnas tuntud saksa luuletaja Paul Fleming (1609 1640). Siia sattus ta Pärsiasse suunduva HolsteinGottorpi hertsogi saatkonna koosseisus ning veetis Tallinnas kokku umbes poolteist aastat. Tallinnas elades võttis Fleming innukalt osa kohalikust seltskonnaelust. Eriti lähedased suhted kujunesid tal gümnaasiumi luulelembeste professoritega, kellele Fleming tutvustas saksa luuleteoreetiku Martin Opitzi uusi poeetikapõhimõtteid, mõjutades nii ka tärkavat eestikeelset juhuluulet. Niehuseni elu Eestis Koos kohalike literaatidega ja sõpradega saatkonna liikmete hulgast asutas Paul Fleming Tallinnas kirjandusliku lamburiühingu, nagu need tollal Saksamaal moes olid. Tallinnaaastaist pärinevad mitmed Flemingi haruldased
keskuseks kujunes Tartu Ülikool. 1919.a. augustis-septembris valis ülikooli ajutine nõukogu ametisse esimesed 46 professorit, dotsenti ja lektorit. Rahvusliku ülikooli pidulik avaaktus peeti 1. detsembril 1919. Tartu Ülikooli esimeseks rektoriks sai Heinrich Koppel. Loengud algasid 6. oktoobril,novembri lõpuks oli immatrikuleeritud 351 üliõpilast, lisaks veel 70 vabakuulajat. Kui esimestel aastatel täideti mitmed õppetoolid Soomest ja Rootsist kutsutud professoritega, siis 1932. aastal töötas õppejõududena juba eesti õpetajate noor generatsioon, nende arv oli kasvasnud 333-ni, üliõpilaste arv 3057-ni. Paranesid õppimisvõimalused, senise võõrkeelse õppekirjanduse asemele tulid emakeelsed kõrgkooliõpikud. Uus ülikoolide seadus hakkas kehtima 1938. aastal, samal aastal avati ülikooli juurde majandusteaduskond, alustas tegevust Riigikaitselise Õpetuse Instituut. Tartu Ülikoolis valmistati ette keskkoolide ja gümnaasiumide õpetajaid
See andis talle uut jõudu ja motivatsiooni ning naine hakkas jälle raamatuid lugema ja konspekte tegema, sest tundis, et vastasel juhul ei suuda ta olla oma mehe professoriameti vääriline jätkaja. 11 Pilt 4. Marie oma tütarde Eve ja Iréne'iga pärast abikaasa surma [2] 1910. aastal suri ka doktor Curie ning Marie´l tuli hakata lastele rohkem tähelepanu pöörama. Ta tegi koos teiste Sorbonne´i professoritega ühistegevusliku õppeasutuse, kus õppisid teadlaste lapsed. Neile õpetati iga päev üht ainet professorite endi poolt. See kestis vaid kaks aastat ning siis pani Marie oma lapsed eraõppeasutusse. [1] 1911. aastal otsustati Marie´le anda Nobeli preemia keemias raadiumi eraldamise eest puhta soola kujul. Nii oli tal au olla esimene inimene, kellele on omistatud kaks Nobeli preemiat. 1914. aastal ehitati Pariisi ülikooli Raadiumi Instituut, mis koosnes
Pirtsakas. Kohtus vene üliõpilastega, keda Trts oli palju, neil oli oma selts. Kui seltsi ruumidesse sisse astus, hakkas küsima portreede kohta seinal, et kes on kes. Ainult üks kommentaar talt, et habemikke ei kannata ta silmaotsaski. Ühel kohtumisel tahtis ta juua, telliti teed, aga see viibis, B ütles ainult, et isegi teed siin ei saa, ja läks minema. Mis vene selts see selline on, kus teed pole? Baltikumituuril ei tahtnud ta kohtuda ajakirjanike ja vene emigrantidest professoritega. B teadis, et paljud inimesed tahtsid temaga tutvusi temaga enda huvides ära kasutada. Ka ei tahtnud ta kommenteerida, mis loomingulised plaanid tal on. Et nagu oleks tal kõik juba öeldud. Samas tal tegelikult "Hämarad alled" pooleli. Tartus oli Bl määratud kohtumine Tammsaarega. Viimasele rääkis B, kui raske on juurteta elu, et Tms on õnnelik, et tal juured alles on. Ka käis B Tartu ülikooli raamatukogus, mis tollal asus varemetes. Meeldis talle
5. Mõlemad avaldasid sõjavastase artikli ja pälvisid sellega kriitikat 6. Üritas endas selgusele jõuda 7. Kirjandushuvi ,,STEPIHUNT" Tegevuse koht ja aeg Saksamaa, suure inflatsiooni aegu 1920ndatel Peategelaste iseloomustused Harry Haller ehk Stepihunt oli viiekümneaastane maailmas ja endas pettunud üksildane mees. Ta uskus, et temas on kaks poolust Harry ja Stepihunt. Harry oli seotud kodanlasega, pidas lugu heast muusikast, Goethest ja rääkis vaheldusena professoritega Hiinast ja Indiast. Stepihunt oli end inimestest täielikult võõrandanud ning ei sobinud tolle aja normidesse, tahtis pigem stepis ulguda, instinktidele toetuda ja vabadusse söösta. Tervikuna on Stepihunt hallinev vaiksete elukommetega mees, kes end aeg-ajalt purju joob, oma üüritoas Goethet loeb, patsifistlikke arvamusi ja följetone kirjutab ning kord pooles aastas enda 74
annaabi.ee 
