hästikasvatatud härrasmees. Ta hoiab massist üle oma õilsuses ja traagilisevõitu üksinduses. Ta saab kontakti peamiselt kahe tüübiga: omasuguse eluskannatanud mehega ja plikaohtu naisega. See tüüp näib kõigutamatu oma elutarkuses ja inimestetundmises, ta on puhas oma härralikus õilsuses, kuid sisimalt on ta egoistlik ja mõnikord tooreski oma otsustes. Ja südamehäädust seda jätkub ainult noortele preilidele ja loomadele. Ei ole juhuslik, et see 1 tüüp nooremaid mehi vihkab, neid aina ,,nolkideks" ja ,,poisimoludeks" sõimates" (,,Looming" 1940, lk 102). Hindrey kritiseerib oma novellides seltskonda. Tema kriitika ei ole sotsiaalne, vaid moraalne. Ta häbistab, õpetab, noomib, näägutab, isegi mõnitab ja sealjuures mitte seltskonda üldiselt, vaid mõnd konkreetset seltskonnategelast
neljakümne viie aasta. Ja alates esikkogust "Hunditamm" (1968) on ta harrastanud järjekindlalt sürrealistlikku luulet. Kas pole see tõeline haruldus meie muidu maalähedase ja üsna möödapääsmatult realistliku luule taustal? Kust on selline mees tulnud? "Mina olen made in Schwitzerland," ütleb Andres Ehin seepeale uhkusevarjundiga. Ehini isa oli 1930ndatel Eesti majandusesindaja Rahvaste Liidu juures Sveitsis, ema õpetas aga Prantsusmaal Nantes'i linnas sealsetele preilidele inglise keelt. Teise maailmasõja hakul, kui teised katsusid Eestist välja pääseda, tulid Ehini vanemad koju tagasi, sest õde, vend ja vanaema olid siia jäänud. Andres sündis 1940. aasta 13. märtsil Tallinnas. Kummalisel ja õnnelikul kombel jäid Andrese Ehini vanemad repressioonidest puutumata, sest ema õemees oli kommunist, endine poliitvang, rahanduse rahvakomissar ja prosaist Paul Keerdo. Eks kõige raskematel aegadel
trepist alla. Seda nägi ka Varenka ja tema huulilt pääses mõtlematu naer. Belikov solvus, läks koju, jäi haigeks ja suri. Kogu linn hingas kergendatult ja tundis meeletut vabadust. See tunne aga kadus kiiresti ja elu naases tavapärasesse rutiini. ,,Ja tõepoolest, Belikov maeti, aga kui palju samasuguseid inimesi vutlaris jäi alles, kui palju saab neid veelgi olema! " ja kas me ise pole omal moel samasugused inimesed vutlaris!? Ja eks ole, enamikule meie preilidele on ükskõik, kellele minna, kui ainult saaks minna. Ma panin tähele, et väikevenelannad ainult nutavad või naeravad, vahepealset meeleolu neil ei ole. Ah, vabadus, vabadus! Isegi vihje, isegi nõrk lootus temale annab hingele tiivad, eks ole tõsi! Palat nr. 6 Tegelased: Ivan Dmitrits Gromov, Moisseika; vahimees Nikita;doktor Andrei Jefimõts Ragin; Mihhail Averjanõts, Hobotov Haigemaja hoovis seisab väike maja, kuhu on paigutatud vaimuhaiged
" 3 ,,Aga mina ütlen sulle, et olen lugenud!" kisendab Kovalenko veelgi kõvemini. Ja kodus, kui aga mõni kõrvaline isik juures on, samasugune lahing. Võib arvata, et säärane elu tüütas ära, oleks tahtnud oma nurka, ja Varenka aastaidki tuleb arvesse võtta; selles eas pole enam aega valida, lähed ükskõik kellele, kas või kreeka keele õpetajale. Ja eks ole, enamikule meie preilidele on ükskõik, kellele minna,, kui ainult saaks minna. Olgu kuidas on. Varenka hakkas meie Belikovile ilmselt poolehoidu osutama. Aga Belikov? Ta käis Kovalenko pool just samuti nagu meiegi pool. Tuleb tema poole, istub ja vaikib. Ta vaikib, aga Varenka laulab talle ,,Puhuvaid tuuli" või vaatab talle mõtlikult otsa oma tumedate silmadega või pistab laginal naerma: ,,Ha-ha-haa!" Armuasjus, eriti aga abiellumise, etendab kõrvaline sisendus suurt osa. Kõik nii
» «Ah,» ütles Gringoire, «mul pole au nende ridadesse kuuluda! Olen poeet...» «Küllalt!» ei lasknud Trouillefou teda lõpetada. «Sind puuakse üles. Üsna lihtne asi, ausad kodanikuhärrad! Nagu teie meile, nõnda meie teile! Nagu teie seadus sulide kohta, nõnda sulide seadus teie- kohta. Olete ise 81 süüdi, kui see karm on. Üsna kena on vahetevahel näha ka mõne ausa mehe lõusta kanepist kaelakees; too teeb asja auväärsemaks. Noh, sõber, jaga oma hilbud kiiremini neile 4 6 preilidele seal. Lasen sind üles tõmmata, et sulidel ka lõbu oleks, anna neile oma kukkur, et nad juua saaksid. Kui sul tarvis on enne surma veel mõnda tembutust teha, siis on taamal muu koli hulgas üks väga ilus kivist taevaisa, mille me varastasime Püha Peetruse kirikust Loomaturu ääres. Sul on neli minutit aega oma hinge talle kaela määrida.» Kõne oli jube. «Pagana pihta, hästi räägitud! Clopin Trouillefou jutlustab nagu püha paavst ise,» hüüdis
annaabi.ee 
