· Hinnus - püsiva suurusega maks · Tähtsamaks loonusandamiks oli vili (75-85 % loonusrendi väärtusest). Kümniseõiguse alusel nõuti ka heina, lina, kanepit, humalaid, mett. Osa loonusandameid juurdus nn. vakuõiguses . Vakupeod püsisid mitmel pool kuni 16.sajandini. · Rahaandamite osakaal ei olnud suur. 15.sajandil hakkas nende osakaal suurenema. Vaimulike ülalpidamiseks kehtestati: · kihelkonnapreestrile tuli tasuda preestrivilja · piiskopile nn. sinodivilja · Mõisapõldude harimiseks hakati kasutama talupoegi kujunes välja teokohustus. Teokoormised jagunesid: · talgud · korrategu · Talgud olid põline talupoegade vastastikuse abistamise moodus (eriti hooajatööde puhul). Mõisatalgute puhul vabatahtlikkus kadus. Talguliste kostitamise komme jäi püsima. · Korrategu oli kollektiivne kohustus. Talud saatsid jalateolisi mitmesuguste tööde
maks. Tähtsamaks loonusandamiks oli vili (75-85 % loonusrendi väärtusest). Kümnise õiguse alusel nõuti ka heina, lina, kanepit, humalaid, mett, õlgi, karja- ja verekümnist (seda tuli anda karja juurdekasvu pealt). Hiljem asendati viimane rahamaksuga igalt varsalt või vasikalt. Lambakümnist ei nõutud. Kümnis oli algselt kirikumaks. Vaimulike ülalpidamiseks kehtestati uued maksud: kihelkonnapreestri vajaduseks tuli maksta preestrivilja ning piiskopile nn. sinodivilja. Feodaalseks koormiseks kujunes ka sõjateenistus. Eestlasi kohustati abiväena või voorimeestena osa võtma mitte ainult maa kaitsmisest võõrvägede vastu, vaid ka sakslaste sõjakäikudest. Mõisate rajamisega seoses hakati talupoegi kasutama mõisapõldudel. Kujunes välja teokohustus. Teokoormised jagunesid mitmesse liiki. Talgud olid põline talupoegade vastastikune abistamine hooajatööde tegemisel. Osavõtt oli vabatahtlik. Mõisatalgute puhul
Nendest alamasse kihti kuulusid mitu liiki väikemaapidajad ( pundenikud, üksjalad ) ja lõpuks maata talupojad ( vabadikud, manulised jt. ). Maata talupojad teenisid ülelpidamist palgalistena suuremates taludes. Väikemaapidajate ja maatute hulka sulandusid orjad, nn. Träälid, sedamööda, kuidas kiriku mõjul endine orjus kadus. Talurahva maksudena nõudis vasall-mõisnik kümnist, eiti viljasaagist, hiljem karjaltki. Kiriku ülalpidamiseks nõuti nn. Preestrivilja. Muude maksude kõrval esines ka vakus, mis oli määratud andam maksunõudja foogti ja ta saatkonna vastuvõtuks teatavatel aastaaegadel korraldatud vakupidude jaoks. Maksud suurenesid pidevalt koos mõisnike omavoliga, viies talupoja sageli maksuvõlgadesse ja saades aluseks ta vabaduse piiramisele. Seetõttu siirdusid talupojad kergemate kohustustega kohtadesse või linnadesse, rannikult ja saarelt põgenes talupoegi ka Soome ja Rootsi.
) Osa loonusandamid juurdusid vakuõigusena. Ühisest peosöömingust ülejäänud toiduained pandi feodaalile teele kaasa(kõik talud pidid süüa tooma). Rahaandami osa ei olnud naturaalmajanduse ajajärgul suur.15. sajandil hakkas nende osakaal suuurenema. 16. sajandi I poolel seoses kaubalis- rahaliste suhete elavnemisega viidi osa talusid üle raharendile. Kümnis oli algselt kirikumaks. Vaimulike ülalpidamiseks kehtestati uued maksud: kihelkonna- preestri vajaduseks tuli maksta preestrivilja ning piiskopile nn. sinodivilja. Feodaalseks koormiseks kujunes ka sõjateenistus. Eestlasi kohustati abiväena või voorimeestena osa võtma mitte ainult maa kaitsmisest võõrvägede vastu, vaid ka sakslaste sõjakäikudest. Mõisate rajamisega seoses hakati talupoegi kasutama mõisapõldudel. Kujunes välja teo- kohustus. Teokoormised jagunesid mitmesse liiki(talgud ja korrategu). Talgud olid põline talupoegade vastastikune abistamine hooajatööde tegemisel. Osavõtt oli vabatahtlik.
peeti vakukohut, peale mida toimus pidusöök. Laekus nii toiduaineid kui rahalisi makse, samuti heina ja küünlaid. Kirikukümnis - Liivimaa vaimulike maahärrade ja nende vasallide peamine tuluallikas, millest algselt peeti ülal ka kogudusevaimulikke. Kirikukümnise suuruseks oli 1/10 sissetulekust. Preestrid käisid ise külades andamit kogumas ja lasid end seejuures kostitada. Teine viis preestrile tasumiseks oli maaomanik eraldas preestritele "preestrivilja" talupoegade arvelt. Talupoegadel lasus ka kirikumaade harimise, preestri elamu ja kõrvalhoonete ning kiriku ehitamise ja korrashoiu kohustus. Preestrid said tasu kirikliku talituse eest (16. sajandil anti matmise eest preestrile noor härg). Iga kristlase kohustuseks olid regulaarsed annetused kiriku heaks. Sinoidivili - Eraldi maks piiskopile. Liivimaa talupoegadel lasus kohustus osaleda sõdades, piirikaitses ja olla vägedele teejuht
annaabi.ee 
