Äkki, kui ta oli läinud,tuntsid mõlemad, et nad peavad talle järele jooksma, kuid miski nagu hoidis neid tagasi. Nad jäid vaikselt istuma, küünarnukid laul, ja ootasod Mary Poppinsi tagasitulekut. Kumbki püüdis teist rahustada, lausumata sõnagi. „Kui rumalad me oleme,“ ütles Jane viimaks. „Kõik on ju korras.“Kuid ta teadis, et ütles seda rohkem Michaeli lohutamiseks, kui et ta ise oleks seda uskunud.Lastetoa kell kaminasimsil tiksus valjusti. Tuli hubises ja praksus ja häänus pikkamööda.Nemad aga istusid ikka veel oodates laua ääres. Viimaks ütles Michael rahutult: „ Ta on juba nii kaua ära olnud, eks ole?“ Otsekui vastuseks vilistas ja nuttis tuul ümber maja.Kell tiksus ikka omasoodu.äkki katkestas vaikuse kõva mürtsatus : eesuks langes kellegi järel kinni. „Michael!“ hüüdis Jane võpatades. „Jane!“ hüüdis Michael, ise ärevusest kahvatu.Nad kuulatasid. Siis jooksid nad kiiresti akna juurde ja vaatasid välja
Äkki, kui ta oli läinud,tuntsid mõlemad, et nad peavad talle järele jooksma, kuid miski nagu hoidis neid tagasi. Nad jäid vaikselt istuma, küünarnukid laul, ja ootasod Mary Poppinsi tagasitulekut. Kumbki püüdis teist rahustada, lausumata sõnagi. ,,Kui rumalad me oleme," ütles Jane viimaks. ,,Kõik on ju korras."Kuid ta teadis, et ütles seda rohkem Michaeli lohutamiseks, kui et ta ise oleks seda uskunud.Lastetoa kell kaminasimsil tiksus valjusti. Tuli hubises ja praksus ja häänus pikkamööda.Nemad aga istusid ikka veel oodates laua ääres. Viimaks ütles Michael rahutult: ,, Ta on juba nii kaua ära olnud, eks ole?" Otsekui vastuseks vilistas ja nuttis tuul ümber maja.Kell tiksus ikka omasoodu.äkki katkestas vaikuse kõva mürtsatus : eesuks langes kellegi järel kinni. ,,Michael!" hüüdis Jane võpatades. ,,Jane!" hüüdis Michael, ise ärevusest kahvatu.Nad kuulatasid. Siis jooksid nad kiiresti akna juurde ja vaatasid välja.All, otse eesukse
vein. Vanasti jõid inimesed ka punaseks värvitud õlut või viina. Võis süüa ka punaseid marju. Inimesed arvasid, et küünlapäeval punase joogi joomine teeb põsed ilusaks punaseks. Punased põsed näitavad, et inimene on terve. Vanasti inimesed ennustasid küünlapäeva järgi, milline ilm tuleb suvel. Kui küünlapäeval paistis päike, siis ennustati ilusat suve. Kui sel päeval sadas aga vihma, siis ennustati vihmast suve. Kui aga küünlapäeval oli nii külm, et jää külmast praksus, siis ennustati jaagupipäevaks äikest. Jaagupipäev on 25. juulil. Vanasti oli küünlapäeval keelatud lõnga ketramine. Mõned inimesed arvestavad vanade küünlapäeva kommetega ka tänapäeval. Näiteks joovad punast värvi jooki või ennustavad suveilma. Kasutatud allikad: 1. www.folklore.ee/Berta/ 2. www.innove.ee/et/kutseharidus/oppija-toetamine-kutseoppes/hev- kutseoppes/rahvakalender Rahvakalender Lihavõtted ( munapühad ehk
suhtuti alguses pigem kui abisse, pääsemaks toore omavoli küüsist. [Lisa 1:3:1] Saksa väed liikusid Eestis kiiresti edasi, Eesti okupeeriti sakslaste poolt 1941. aasta sügiseks. Inimestele tähendas sõda suuri kannatusi. Elle Veigel meenutab sõda: ,,Lahingumüra muutus väljakannatamatuks. Õhuhäire undas, maja vappus, kui lähedal lõhkesid mürsud. Ühel ööl pääsesime sellest möllust mingi veoauto kastis linnast välja sõites: taevas me kohal oli täiesti valge, linn põles, praksus ja pragises üle automürina. Selsamal ööl seisis mu tädimees umbes kuuskümmend kilomeetrit Tartust lõuna pool Kääriku-mail keset õue ja vaatas heledat kuma põhjataevas, kuulas lakkamatut lahingumüra ja närveeris koledal kombel: tädi oli tulnud ju linna, et aidata meid maale tuua. Istusime autokastis külg külje kõrval, väikevend ema süles, kitsas oli, naisi-lapsi palju. Järsku lähenes õhus mürin, auto jäi seisma. Siis see tuli: otse meie kohal, meie
seisis ta ees püsti. Must mungakuub langes tal alla kandadeni, samast riidest torp kattis ta nägu. Midagi polnud sellest inimesest näha, ei palgeid ega käsi. Ainult pikk must püstiseisev surilina, mille all siiski midagi elas. Tütarlaps vaatas tükk aega teravalt sellele tondikujule otsa. Kumbki ei lausunud sõnagi, nad seisid teineteise vastu nagu kaks raidkuju. Keldris paistis elu sees olevat ainult laterna tähil, mis niiskuse käes praksus, ja veetilkadel ülevalt laest, millede monotoonne laksatus lõikus tule korrapäratusse praginasse, pannes laternavalguse õlise loiguvee pinnal kontsentriliste ringidena värisema. Viimaks katkestas vang vaikuse: «Kes te olete?» «Preester.» See sõna, selle rõhk ja toon panid ta värisema. Preester jätkas tumeda häälega: «Kas olete valmis?» «Milleks?» «Et surra.» 311 «Ah,» ütles ta, «kas see varsti tuleb?» «Homme.»
annaabi.ee 
