Õiglus ei olegi midagi muud kui õigsuse erijuht. Kohtuotsusega püstitatakse nõue, et Õ oleks õigesti rakendatud. Eksisteerib oht, et nõue õigsusele võidakse asendada teatud juhtudel nõudega võimule. Selline oht on olemas praktilisest igas riiklikult organiseeritud ühiskonnas, kus nõue õigsusele asendatakse võimuga. Totalitaarse Nõuet õigsusele iseloomustab pidev põhjendatus. Peab olema teada, et järgitud on positiveeritud ja mõjusat Õt, samuti tehakse kohtuotsusega teatavaks, et see Õ ja argumentatsioon, millele on tuginetud, on oma sisult õige. Selle poole püüdleb ka Sandlik kogu, kui kirjutab Sakti menetlemise juurde kuuluvat seletuskirja. Õe topeltloomuse kontseptsioon on tähtis sellepärast, et see on seotud kõikide ainesse valitud probldega. On seotud Õe reaalse ja ideaalse loomusega. Diskurus ja Õe topeltolemus Diskursuse teooria on õigsuse kui ka Õpärasuse, tõe protseduuriline teooria
kes aktsepteerib ratsionaalselt põhjendust, õigustatav. prioriteetsus inimõigused on mõõdupuuks, mille alusel tuleb mõõta positiivset õigust. (kas meie põhiseadus on hea? kas põhiseaduste kataloog on täielik? seaduste kohta võimaldab samu küsimusi küsida) olulisemad oma kehtivuselt kui positiveeritud õigused. - moraalselt põhjendatavad õigused (kokkuvõtvalt põhiõigused on:) liberaalse traditsiooni tõrjeõigused, mis kaitsevad elu ja vabadust kaitseõigused, mis kohustavad riiki kaitsma kolmandate isikute rünnete eest põhilised poliitilised õigused, mis võimaldavad osa võtta poliitilise tahte kujundamise protsessis
areneb seal omaalgatuslikult, spontaanselt, selleks pole vaja kokku kutsuda mingit seadusandlikku kogu. Tekib automaatselt. · Juristide õigus need normid, mille alusel kohtunikud mõistavad teiste ühiskonnaliikmete üle kohut. Seetõttu nimetatakse neid ka otsustamisnormideks. Need ei teki automaatselt; ei teki vahetult ühiskonnast, vaid riigi ja juristide vahetu tegevuse tulemusena. Teadlikult loodud normid. · Riiklik õigus väljendub positiveeritud õigusena riigi poolt kehtestatud õigusnormidena, mille täitmist garanteerib, kontrollib ja ise sanktsioneerib. Ei saa ilma riigita eksisteerida; ainult riigi kui institutsioonidega seonduv õigus. Aluseks on asjaolu, et riik ja suur osa ühiskonnast on vastuolus. Nii et riigi normid ei leia ühiskonnas alati aktsepteerimist. Seetõttu kasutab riiklik õigus garanteeritud sunnivahendeid sanktsioone. Need 3 kokku moodustavadki elava õiguse.
§ 140. Hädakaitse Hädakaitseks tehtud tegu ei ole õigusvastane, kui seejuures ei ületatud hädakaitse piire. Hädakaitse instituut lähtub eeldusest, et teatud asjaoludel on õigusrahu huvides lubatud ise vastu astuda keelatud omavoli või ründe vastu, sest riigi poolt tagatud õiguskaitse pärast rünnet võib jääda ebaefektiivseks või lihtsalt hiljaks. Õigusvastasuse välistab aga teo tegemine hädakaitse piirides. Hädakaitse kui õigustav asjaolu on positiveeritud nii tsiviilõiguses kui karistusõiguses. Hädakaitse piiride mõiste on defineeritud karistusõiguses. Hädakaitse on kaitse, mis on vajalik iseenda või teise isiku vastu olemasoleva õigusvastase ründe tõrjumiseks tingimusel, et ei ületata hädakaitse piire. Kuna seadus ei sätesta hädakaitse piiride ületamise mõistet, tuleb üldiseks piiriks 50
vältida; 3) veenmine (nt treener võib mõjutada sportlast veenmise teel mitte jätma treeninguid vahele, sest seeläbi kannatab tema sportlik vorm); 4) normide ümberhindamine käitumine, mida loeti hälbivaks, saab normaalse hinnangu (nt kui mees jäi lapsega koju ja naine käis tööl, siis loeti seda ebatavaliseks). Formaalne kontroll (riik) positiveeritud õigusnorm; seostub ametlikkusega ja tavaliselt teostatakse seda suurtes organisatsioonides. Sotsiaalne kontroll teostub tasandite järgi: 1) ühiskonna tasandil- formaalne kui mitteformaalne kontroll.Väikeste gruppide teadvus vastab üldiselt ühiskonna omale. Siin on tähtis sotsiaalne kontroll ka väikestes gruppides, kus selle olemus ja suund sõltub eelkõige antud grupi liikmete kõlbelistest ja õiguslikest hinnangutest, nende hinnangute tasemest;
annaabi.ee 
