Tipult tipule. Sokratesest Marxini. Tallinn: Avita, 1996. 4. Universaalidetüli Universaalide probleem seisneb küsimuses, kas universaalid on olemas ja kui on, siis mis mõttes nad on olemas. Näiteks võib inimene olla õiglane, kuid kas on olemas ka miski, mida võime nimetada õigluseks? Universaalide probleemi puhul kujunes 11.12. sajandil välja kolm seisukohta: realism, nominalism ja kontseptualism.7 4.1. Realism Realism tähistab antud juhul esimest Porphyriose poolt sõnastatud valikut. Et sõna realism on filosoofias kasutusel erinevates tähendustes, siis kasutatakse kirjanduses tihti ka täpsustavat nimetust universaalide-realism. Keskajal formuleeriti seda positsiooni järgmiselt: universalia sunt realia, universaalid on iseseisvad, subsistentsed reaalsused. Realism jaotub kahte varianti vastavalt Porphyriose poolt viimasena sõnastatud valikule: 1)Universaalid on sellised reaalsused, mis eksisteerivad meeleliselt tajutavatest
neist eraldi. Näide: kaks valget hobust 9 Realism väidab, et on olemas universaalne 'valge' mõiste, mida need hobused jagavad. Platoni'i kohaselt on ideedemaailmas olemas kõige perfektsem 'valge'. Platoni ideedemaailm on kõige klassikalisem realismi näide, kuigi ta ei suuda põhjendada, kus täpselt see ideedemaailm asub. Augustinus omakorda väidab, et kõik universaalid tulevad Jumalast. Realism tähistab antud juhul esimest Porphyriose poolt sõnastatud valikut. Et sõna realism on filosoofias kasutusel erinevates tähendustes, siis kasutatakse kirjanduses tihti ka täpsustavat nimetust universaalide-realism. Keskajal formuleeriti seda positsiooni järgmiselt: universalia sunt realia, universaalid on iseseisvad, subsistentsed reaalsused. Realism jaotub kahte varianti vastavalt Porphyriose poolt viimasena sõnastatud valikule: 1) Universaalid on sellised reaalsused, mis eksisteerivad meeleliselt tajutavatest
Boethiust (480-524/525), kes tõlkis ladina keelde Aristotelese senitõlkimata teosed ning kirjutas neile kommentaare ja lisandusi. Enne 12. sajandit Euroopas iseseisvat loogikaalast uurimistööd ei tehtud, ning kuni 12. sajandini olid Boethiuse teosed olulisim loogikaalane kirjandus Euroopas. 2.2.1 Araabia loogika Stoikute ja 12. sajandil Euroopas toimuva loogika taassünni vahele jääva perioodi tähtsamad loogikaalased teosed araabiamaailmas. Umbkaudu 850. aastaks olid Aristotelese ja Porphyriose peateosed araabia keelde tõlgitud, ning Bagdadi koolkonnas hakati kirjutama loogikaalaseid originaalteoseid. Peamised 9. sajandi autorid olid al-Kindi (805- 873) ja Muslim al-Farabi (873-950). Suure osa Bagdadi koolkonnast moodustasid nestoriaanlikud ja jakobiitlikud kristlased. 1050. aastaks oli Bagdadi koolkond lagunenud, üldse kahanes 11. sajandil loogika populaarsus araabiamaailmas. Erandiks on Ibn Sina ehk Avicenna (980-1037)
4. sajandi lõpul puhkes Symmachuse juhtimisel paganlike senaatorite võitlus kristlike keisrite vastu ja Victoria altari taaspüstitamise eest. Symmachuse vastaseks oli Milaano piiskop Ambrosius. Symmachus soovitas toonast paganat ja head reetorit Augustinust Ambrosiuse juurde lootuses vastast seeläbi mõjutada. Augustinusest sai Ambrosiuse juures aga kristlane. Ambrosius kasutas oma teostes ja jutlustes Cicero ja Philoni, ning ka uusplatoonikute Plotinose ja Porphyriose vaateid. Augustinusele oli Ambrosius suureks eeskujuks. Lõplik paganliku polüteismi häving aga jõudis paradoksaalselt kätte Lääne-Rooma langemisega. Augustinus väitis, et paganluse oli põhjustanud kodusõja, lahkhelid ja moraalse allakäigu, kristlus aga oli teinud paremaks nii sõdureid, lapsevanemaid ja lapsi, orje kui isandaid, maksumaksjaid kui maksukogujaid. De Civitate Dei ülesehitus. Teosel on kolm osa: Rooma, Kreeka ja Jeruusalemm ning kogu
4. sajandi lõpul puhkes Symmachuse juhtimisel paganlike senaatorite võitlus kristlike keisrite vastu ja Victoria altari taaspüstitamise eest. Symmachuse vastaseks oli Milaano piiskop Ambrosius. Symmachus soovitas toonast paganat ja head reetorit Augustinust Ambrosiuse juurde lootuses vastast seeläbi mõjutada. Augustinusest sai Ambrosiuse juures aga kristlane. Ambrosius kasutas oma teostes ja jutlustes Cicero ja Philoni, ning ka uusplatoonikute Plotinose ja Porphyriose vaateid. Augustinusele oli Ambrosius suureks eeskujuks. Lõplik paganliku polüteismi häving aga jõudis paradoksaalselt kätte Lääne-Rooma langemisega. Augustinus väitis, et paganluse oli põhjustanud kodusõja, lahkhelid ja moraalse allakäigu, kristlus aga oli teinud paremaks nii sõdureid, lapsevanemaid ja lapsi, orje kui isandaid, maksumaksjaid kui maksukogujaid. De Civitate Dei ülesehitus. Teosel on kolm osa: Rooma, Kreeka ja Jeruusalemm ning kogu
annaabi.ee 
