kohalikud ametnikud. Sageli on aga sellistes piirkondades ebastabiilne poliitiline olukord ning seega keegi ei kontrolligi nende reeglite täitmist. Nende tingimuste parandamiseks peab ka tarbija ise mõtisklema. Kas on parem nõuda kvaliteeti ning maksta see eest õiglast hinda või siis jätkata nii nagu praegu, nõuda pidevalt odavamaid riideesemeid, mõtlemata sellega kaasnevatele mõjudele keskkonnale, iseendale ning ka teistele? Mina pooldaksin rohkem esimest varianti, kuid samas, kes ei tahaks odavamalt riideid saada. See otsus jääb aga igaühe enda südametunnistusele. Reelika Ragun
on olemas. Ja kui inimene ei suuda tagasi maksta laenu mille on pangalt võtnud, siis läheb pank tagatiste kallale, mille alusel laenud on võetud. Selle tulemusena võivad inimesed kaotada kodu või peavad selle maha müüma odavamalt kui see väärt oleks. Seega ei tohiks deflatsioon olla pikaajaline. Raske on öelda, kumb on parem, kas inflatsioon või deflatsioon. Mõlemil on olemas häid ja halbu külgi. Mina isiklikult aga pooldaksin inflatsiooni. Inflatsiooniga areneb majandus ning on ka palgad kõrgemad.
põhimõtteliselt ei saanudki midagi. Minu arvates pole 30 astronoomilist teooriatundi ning 19 sõidutundi piisavad õppimaks liikluskultuuri ja uue sõiduvahendiga sõitmist. Kõige masendavam on veel see, et autokoolis õpetatakse sõitma väikeautodega, nagu näiteks Toyota Yaris või Volkswagen Golf. Väikeautodega õpetatakse sõitma seetõttu, et inimestel oleks võimalikult lihtne. Mina aga seevastu pooldaksin just õppimist suurema autoga, nagu näiteks Toyota Corolla. Kütuse- ja muud ülalpidamiskulud oleksid küll suuremad, ent siis oleks õppuritel raske õppustel, kerge lahingus. Sõnapaari raske õppustel all mõtlen ma seda perioodi, kui inimesel on lõpetatud autokool ja selle lõpus toimuvad eksamid koos Autoregistrikeskuse eksamitega edukalt sooritatud. Ehk siis see aeg, kui inimene hakkab iseseisvalt sõitma, näiteks tööle, kooli või koju.
fantastilisi kujutlusi näiteks kujutlus kentaurist on tekkinud sellest, et hobuse pea ja inimese keha kujutlused segunesid omavahel. Voorus on epikuurlikus käsitluses üksnes vahend eesmärgi saavutamiseks, mitte aga otstarve omaette. Kuid voorused on ühtlasi välditamatud vahendid, seega on õnnelikkus neist otseselt tulenev. Kes on vooruslik, see vaid saavutab meelerahu ning vabaduse välistest asjaoludest, mis teda õnnelikuks suudavad teha. Ise pooldaksin rohkem stoitsismi, kuna ma usun et tänapäeva ühiskond on niivõrd ülesehitatud oma tahtmise, naudingu hetkelisele kättesaamisele ja rahuldamisele. Pärast ühe vajaduse rahuldamist tulevad jälle uued ja nii koguaeg. Minu arvates on see tühine. Meenub kuidas lektor Josh McDowell kirjutas oma raamatus et täpselt nagu ühiskond täna ütleb meile: "Sul on õigused, nõua neid!" siis kristlus õpetab vastupidi. Sellepärast tunduvad epikuurlased mulle kergekäelisemad ja ka rumalamad.
Lugedes artiklit äärmuslikust usuliikumisest, mille liikmed end Ugandas kirikusse sisse põletasid, ei suutnud ma sellist käitumist mõista. Ma ei ole usklik ega kuulu kuhugi sekti, võib-olla seepärast jäävadki nende motiivid mulle veidi arusaamatuks. See ei tähenda absoluutselt, et ma usuliikumiste, äärmuslike või mitte, liikmeid hukka mõistaksin. Üritan olla võimalikult tolerantne inimene. Ent ei saa ka öelda, et ma sellist massisuitsiidi pooldaksin, olgugi, et seda tehakse usu nimel. Kuidas saavad võimalikuks sellised enesetapjalikud teod usu nimel? Kas süüdistada tuleks Jumalat, sekti juhti, inimest ennast? On süüdi kindel religioon või koguni religioossus üldiselt? Ma ei arva, et Jumalal sellise käitumisega mingit pistmist on, sest ma lihtsalt ei usu Jumalasse. Ilmselt parim argument religiooni vastu pärineb ameerika advokaadilt Clarence Darrow'lt: "Ma ei usu jumalat, sest ma ei usu lastemuinasjutte." Mina jagan
vajaminev vastaval tasemel tehniline pool, mis kõik koos kiirendavad protsessi. 3.2 Tuleb arvestada, et järjekorrateoorias põhineb suur osa juhuslikkusel ning seetõttu ei saa kunagi sajaprotsendiliselt olla kindel andmestikus ja tulemuslikkuses. Peab arvestama võimalike tehniliste viperustega, teenindajate/klientide tujude ja probleemidega jne. 3.3 Andmeid tuleks koguda kindlasti erinevate tööperioodide lõikes- esiteks tööpäevadel ja nädalavahetustel eraldi. Samuti pooldaksin ka tööpäevadel erinevatel lõikudel vaatlemist: 09.00-16.00 ehk enamuste inimeste tööpäev (mistõttu peaks teenindajate koormus olema väiksem) ning 16.00-19.00, kui tööpäev saab läbi ja eeldatavasti on sel ajal ka rohkem kliente. Edasi võib võtta veel 19.00-21.00, kui inimesi peaks jälle vähem käima. 4.1 = keskmiselt 25 klienti tunnis = kassapidaja teenindab keskmiselt 30 klienti tunnis S = 1 kanalite arv, mis töötavad
idee. Kuna isegi praegu ei suuda noored natukest aega internetis eemal hoida ja koguaeg on seda vaja kontrollida, siis mis saaks siis kui ainukesse kohta, kus nad telefonist peavad eemal olema, tuuakse elektroonika. Juba praegu ei oska paljud korralikult päriselus inimestega suhelda ja on tekkinud terviseprobleemid. Ei käida õues, vaid istutakse toas ja mängitakse arvutimänge või ollakse Facebookis. Selle koha pealt pooldaksin ise ma pigem õpikuid. E-õpikute Eesti koolidesse toomisel on palju plusse ja miinuseid kõigi osapoolte jaoks. Kindlasti on probleeme veel palju rohkem. Isegi sellised, mida me praegu ette ei suuda kujutada. Mulle isiklikult meeldiks jääda õpikute juurde, kuigi neid on kohutavalt raske ja tüütu iga päev kaasas kanda. Mulle ei meeldi lugeda õpikuid ja raamatuid kuskilt telefonist, tahvlist või arvutist,
üheskoos kompromiss leida. Võib-olla olen ma käimasolevatest sündmustest valesti aru saanud, aga mulle ei tundu see isegi demokraatiana, rääkimata osalusdemokraatiast. Eestis puudub seadusandlus, mis formuleeriks osalusdemokraatia mõistest lähtuvad reaalsed tegutsemismallid või kohustused. Väga vähesed riigikoguliikmed on teinud midagi, et rahvaga aktiivselt kontakti saavutada muul ajal, kui enne valimisi. (Mitte, et ma pooldaksin Reformierakonna platvormi, aga endine Riigikogu liige Silver Meikar on selles mõttes väga meeldiv erand. Ta on läbi erinevate sotsiaalmeediakanalite alati kutsunud inimesi oma probleemidega tema poole pöörduma, olenemata sellest kas valimispäev on ukse taga või mitte). Võimalik osalusdemokraatia seadus sätestakski riigikoguliikmele kohustuse olla kursis avaliku arvamusega. Puht-eetiline kohustus on poliitikutel oma valijatega arvestada praegugi, aga nii sinisilmne ei saa kahjuks olla
annaabi.ee 
