Vana-Rooma arhitektuuris tähendas aatrium elamu keskel olevat ruumi, kuid tänapäeval on tähendus veidi teine- klaaskatusega kaetud õu.( http://et.wikipedia.org/wiki/Aatrium - 06.04.2010) Tähenduste muutumine on paratamatu, kuna aeg läheb edasi ja midagi ei säili päris nii, nagu see oli kaua aega tagasi, kuid jäänud on siiski kindlad elemendid, millest kinni peetakse. Roomas olid kasutusel ka ühepereelamud, kuid seda vähesel määral. Neid on leitud väljakaevamistelt Pompeijst ja Herculaneumist- kahest linnast, mis jäid Vesuuvi tuha alla ja on kaevatud välja paksu tuhakihi alt. Rooma ehitistest on kõige paremini säilinud Panteon. See on kuppelehitis, kus kuppel toetub müüriosadele, mille vahele jäävad nissid. Monumendikunst Roomas oli väga tähtis ja muutus veelgi rohkem tähtsamaks keisrite ajal. Keisrite monumendid pandi hästi nähtavatesse ja ilusatesse kohtadesse, mis olid esinduslikud ja sobivad nende jaoks
nagu juba ees mainitud. Rooma Colosseumi eripära on see, et kõik kolm ehitusstiilid, eriti sammastel on kasutatud. Dooria, Joonia ning Korintose stiil on seal esitatud. Roomlased olid aga kreeklastes ehitamisega veidike ees pool. Nad oskasid kasutada mörti. Sellega seoti omavahel kive. Sellepärast on roomaehitised nii tugevad ja stabiilsed ja paljud on säilinud. Roomas olid kasutusel ka ühepereelamud, kuid seda vähesel määral. Neid on leitud väljakaevamistelt Pompeijst ja Herculaneumist- kahest linnast, mis jäid Vesuuvi tuha alla ja on kaevatud välja paksu tuhakihi alt. Roomas on kõige rohkem säilinud ehitis Panteon.See tähendab usundi või mütoloogia jumaluste süsteemi, nagu Vana-kreeka jumalate panteon mille tipus oli Zeus, Panteon tähendas antiikajal ka kõigile jumalatele pühendatud tempel. Rooma Panteon oli kuppelehitis , kus kuppel toetub müüriosadele, mile vahele jäävad nissid. Väga tähtsaks kujunesid ka monomendid
on padjakujuline kivi, mille otsas oleksid nagu rulli keeratud- VOLUUT Kornituse sammas- hellenistlik, toretsev, rikkalikud taimemotiivid kapiteeliosas. 5. Kreeka maalikunst, rooma maalikunst (mida kujutati, kuidas) Kreeka maalikunst- kreeklased hindasid oma maalikunsti kõrgelt, meieni pole midagi säilinud, maaliti vahavärvidega puidule või kivile, kujutati peamiselt inimesi (nagu skulptuuriski) Rooma maalikunst- tunneme tänu Pompeijst leitud seinamaalidele, looduslähedane laad, osati edasi anda inimkeha õigeid proportsioone ja keerulisi liigutusi, osati kujutada valgust ja varju, ruumilisust, temaatika enamasti mütoloogiast või ajaloost, ilmselt võeti eeskuju kreeka maalikunstist, sageli illusoorsete efektide taotlust nt seinale maalitud avatud ukse, millest näeb kaunist vaadet. Mosaiik: väikestest värvilistest kivi- või klaasikildudest koostatud pildid.
4-hobuselise kaariku Vankrijuht Delfist. (478 eKr., pronks), vasakul rekonstruktsioon. Delfi vankrijuhti loetakse üleminekutööks arhailisest perioodist klassikalisse. Klassikalisel perioodil (5. saj. eKr.) toimus skulptuuris murrang – inimkeha kujutamises saavutati täielik kindlus ja vabadus. Tulemuseks oli ennenägematu looduslähedus ja väljenduse veenvus. Pildil Polykleitose “Odakandja”. Polykleitos “Odakandja” Pompeijst 550-40 eKr., 2,12 m, marmor. Kõigile Polykleitose töödele on iseloomulik, et ta laseb figuuri kogu raskusega toetuda ühele jalale, kuna teine jalg asetseb vabalt (kontrapost – tasakaal tugijala ja nõjajala vahel). Polykleitos “Odakandja” (“Doryphoros”), parempoolne pronksist Rooma koopia. Myroni Myron “Kettaheitja” pronkskujud (“Diskobolos”) 5. saj. eKr. on säilinud üksnes rooma
piiranguid orja kohtlemisel. Censorid ehk magistraat, kes viis läbi rahvaloendusi, valvas rahva moraali. Kuivõrd vaatasid, et isandad ei kohtleks orja liiga julmalt. Dyonysus Halikarnassosest võrleb Ateenat ja Roomat, igal majal vaba voli vs iga maja, tuba avatud censori ülevaatusele. Censoritel teoreetiliselt õigus vahele segada orja-isanda suhtele aga kuni keisrite perioodini ei tehtud midagi. Ori ise ei võinud sensori poole pöörduda. Lex petronia 1. sajandil, koodeks Pompeijst (aasta 79. vanem, tuha alt leiti). Orja isandatel pole õigust orja võitlema saata loomadega kui ametlik otsus puudub. Domitsianus (81-96) keelas orjade kastreerimise, eriti kaubanduslikel eesmärkidel. Nt turul popid eunuhhid siis taheti kastreerida. Võis kuni poole varast trahviks maksta. Hadrianus (117-138) enam tegeles orjade kaitse küsimustega kui teised varem. Rõhutas, et kastreerida ei tohi isegi orja enda nõusolekul, kastreerimine tuleb võrdustada
annaabi.ee 
