Kasekäsnak Piptoporus betulinus Harilik tõrvik Ischnoderma benzoinum Sgk Ganodermataceae Jänesvaabik Ganoderma applanatum Sgk Meripilaceae Vahtratarjak Rigidoporus populinus Sgk Meruliaceae Harilik suitsik Bjerkandera adusta Sgk Polyporaceae Soomustorik Polyporus squamosus Läiktorik Polyporus badius Vääveltorik Laetiporus sulphureus Pajukakk Daedaleopsis confragosa Roostetorik Pycnoporellus fulgens Kuusekõbjuk Trichaptum abietinum Männikõbjuk Trichaptum fuscoviolaceum Karvane kõbjas Funalia trogii
II kategooria seeneliigid lepa-kärbseseen Amanita friabilis punajalg-kivipuravik - Boletus erythropus Fechtneri kivipuravik - Boletus fechtneri II kategooria seeneliigid kollane kivipuravik - Boletus suspectus säärissirmik - Chamaemyces fracidus Bloxami punalehik - Entoloma bloxamii II kategooria seeneliigid roosa riisikas - Lactarius controversus mugultorik - Polyporus tuberaster kellukmürkel - Morchella semilibera; II kategooria seeneliigid sireli-lambaseenik-Albatrellus syringae tammepässik - Inonotus dryophilus; lehise-õõspuravik-Boletinus cavipes kuldpiimane riisikas - Lactarius chrysorrheus must hundiseenik-Boletopsis leucomelaena ripsriisikas- Lactarius mairei; mõru kivipuravik-Boletus radicans värviline lehtervahelik - Leucopaxillus compactus
linnatänavatel ja hoovides ootamatult palju ning uusi leiukohti tuleb juurde. Kaudselt näitavad seda ka tormituultes üha sagedamini murduvad jalakaladvad.8 Üksikud 7 http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1086_1062.html 8 http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1086_1062.html 5 sellised õnnetused on põhjustanud soomustoriku (Polyporus squamosus) tekitatud tüvemädanik, ülejäänud juhtudel olen aga leidnud jalakapässiku jälgi.9 4. Ohtlikus. Nagu teisedki haavaparasiidid tungib jalakapässik puusse jämedate okste lõikekohtade või kuivanud oksatüügaste kaudu. Ta tekitab lülipuidus valgemädaniku, mis levib nii üles-, alla- kui ka väljapoole, muutes puidu kõigepealt rabedaks ja lõpuks pehmeks. Puu tüvi või oksaharud võivad kahjustuse kohalt ootamatult murduda. Nakkuse
vaid erandina). Eestis laialt levinud paju- ja remmelgaliikidel. Kasvab peamiselt elusatel puudel, rohkelt parkides ja puiesteedel. Kahjustus: poolparasiidina nakatab elavaid puid peamiselt kuivanud oksatüügaste kaudu. Tekitab tüves valge südamemädaniku. Kui seenekübarad ilmuvad lisaks tüvele ka jämedatele osktele, siis on puu seest ohtlikult pehkinud ning tema tüveharud ja suuremad oksad võivad murduma hakata. · Soomustorik Polyporus squamosus Valgemädaniku tekitaja. Üheaastane. Levinud kõikjal. Meil kasvab parkides ja puiesteedel vanematel lehtpuudel, sagedamini saarel, vahtral ja jalakal, samuti nende kändudel ja lamapuidul. 1/3 on leitud leide elusatel puudel, 2/3 leidudest surnud puudel või kändudel. Lame, sageli lai, lühikese jalaga ja korkjas. Ülapind hele, kollakas, tihedalt madalate pruunide soomustega kaetud. Serv terav, veidi alla pöördunud
punakas putuktoiduline taim -huulhein (Drosera). Silmapaistvuselt järgmine on pikalehine huulhein (D. anglica) ning pingsat otsimist nõuab vahelmine huulhein (D. intermedia). Kaitseala samblike koondnimestik sisaldab 136 liiki samblikku. Looduskaitsealalt on leitud 2 haruldast samblikku (Leptogium saturnium ja Flavoparmelia caperata). Euroopa seente punasesse nimistusse kantud seeneliikidest kasvab Nigulas leht-kobartorik (Grifola fondosa), mugultorik (Polyporus tuberaster) ja taigapässik (Inonotopsis subicolosus). Liblikalistest on uuritud põhjalikult suurliblikaid, esindatud 370 liigiga. Neist 3 on EPRs Aspilates gilvaria, Lycaena dispar, Euphydryas maturna. Viimane on ka EL Loodusdirektiivi II, IV lisa liik. Kiililisi on leitud 19 liiki, sh ka üks EPR liik (Anax imperator). 6. Kas kaitsealal asub administratsioon? Nigula Looduskaitseala Administratsioon (edaspidi Nigula LKA) on
omasugustega saare, tamme, jalaka ja pärnaga, kuid seltsib ka kase ja kuusega. Vaher on nõudlik mullaniiskuse suhtes, vältides kuivi kasvukohti. Talub kuni -40º C, kuid on tundlik hilis- ja varakülmade suhtes. Haigustest kipuvad vahtraid eriti parkides kimbutama ja südamemädanikku esile kutsuma vahtratarjak (Oxyporus populinus) vanemate tüvede alaosas näeme korrustena paiknevaid heledaid seene viljakehi ja soomustorik (Polyporus squamosus), mille heledad viljakehad kasvavad mitukümmend sentimeetrit suureks ja on tumedamate soomustega pealtpinnalt kaetud. Ka pealtpoolt karvaste viljakehadega põhjanarmik (Climcodon septentrionalis) tabandab vahert ja lühendab tema elupäevi. Pargis jalge all sahisevatel vahtra sügislehtedel märkame tihti mõnesentimeetrise läbimõõduga musti laike. Haiguse nimi on vahtra pigilaik (Rhytisma acerinum) ja selliseld vahtralehti võime kohata juba alates juulist
( Laetiporus sulphureus) põhjustab vanemate lehtpuude kiirestiarenevat destruktiivset südamemädanikku. Enim esineb tammel, paplil, haaval, pajudel, lepal jt. Mädanik levib tüves 2.....3 m kõrguseni, haiged puud enamasti murduvad tormis. Seene üheaastased viljakehad ilmuvad juunist kuni augustini. Viljakehad liitunud kübaratena, poolringjad või keeljad, kuni 30 cm läbimõõduga, oranzid või kollakad, noorelt söödavad. Põhjustab tavaliselt vanemate puude hukkumist. Soomustorik (Polyporus squamosus) põhjustab samuti vanemate lehtpuude (jalakas, vaher, saar, sanglepp jt.) valget südamemädanikku. Levib enamasti pargipuudel, metsas harva, enamasti sanglepal. Kübar poolringjas, neerjas või ringikujuline, keskelt nõgus ja sageli allapoole käändunud servaga, kuni 0,5 m läbimõõdus, kollane, kaetud suurte pruunide liibuvate soomustega. Noorelt söödav. Viljakehad ilmuvad mai lõpust kuni septembrini. Metsanduslikult otsest tähtsust ei oma. Okaspuude mädanikena on
annaabi.ee 
