Seal viidi ta üle Peterburi Semjonovi Aleksandri sõjaväehaigla apteeki. Enne sõjaväkke minnes ta hakka tegema "Kevadet". Sõjaväes ta tegi "Kevadet" edasi. 1910. aastal ta tegi näidendi "Pildikesed Paunverest". 1911. aastal läks ta tagasi Tartusse, kus ta jätkas õpinguid. Pärast ergutusauhinda hakkas ta tegema edasi "Kevadet". "Kevade" sai valmis ja müük oli väga hea. I maailma sõjas oli ta apteeker. Seal ta tutvus Holopovitsi politseipristavi tütre Valentina Krivitskajaga, kes töötas Vitebski raudteevalitsuses. 1917. aastal abiellus ta Valentina Krivitskajaga Vitebski Uspenski kirikus. Ta tuli tagasi Tartusse. Seal ta oli apteeker, kuid siis ta vahetas töökohta. Ta läks tööle Tartu ülikooli raamatukokku. Sellel ajal ilmusid "Suvi", "Kirjad Maariale" ja "Karavan". Alates 1921 aasta lõpus tegutses Oskar Luts vabakirjanikuna Tartus. Peale I maailma sõda jäi ta Tartusse. Vahel lahkus Tartust vaid selleks, et
evakueerimised Dvinski, Vilnosse ja Vitebski. Viimases oli Luts sõja lõpuni osakonnajuhatajaks. Ta ei viibinud küll lahingutules, kuid haiglate miljöö laastas mitmeti noormehe vaimu. Tervisehäirete tõttu süvenesid pessimistlikud sünged meeleolud, mida mõneti leevendas vabal ajal kätte võetud raamat. Sõja rahutuid olusid trotsides proovis Luts jätkata ka loomingulist tegevust. Samal ajal tutvus Luts politseipristavi tütre Valentina Krivitskajaga, kellega abiellus 2. juulil 1917. Nad said poja Georgiga, kes sündis 11. aprillil 1918. Augustis 1918 vabastati Oskar Luts sõjaväest ja ta hakkas koos perega tagasi koju rändama. Sellest teekonnast jutustab värvikalt ,,Inderlin". 8. oktoobril 1922 asutati Tallinna Raekojas Eesti Kirjanikkude Liit ja Oskar Luts oli üks 33-st vastuvõetud liikmest. Sellest ajast peale kuni elu lõpuni tegutses ta kutselise kirjanikuna. Selleks et
Vitebski. Vitebski väliapteegis oli Luts osakonnajuhat. Ta ei võtnud osa lahingutuledes, kuid haiglate ja väliapteekide miljöös, kus ta päästis mitme noormehe vaimu, kes olid sõdinud. Tervisehäirete tõttu süvenes Luts rohkem oma eneseanalüüside peale, mida mõneti leevendas vabal ajal kätte võetud raamat. Peale haiglates ja apteekides töötamise proovis Luts jätkata ka loomingulist tegevust. Siis tutvus Luts Holopovitši politseipristavi tütre Valentina Krivitskaja, kes töötas Vitebski raudteevalitsuses. 4 Perekond ja lapsepõlv Kirjaniku isa Hindrik Luts 1886. aastal abiellus Posti talu noorima tütre Leena Jobso ning ta tegeles oma perega puutööga, hiljem aga kingsepaametiga Palamusel. Algul elas pere Posti talus koos ema vennaga. Omavahel said nad väga halvasti läbi, kui Oskar oli nelja aastane koliti Palamusele
Usaldavad linnaametnikud ootavad ja ootavad, kuni saavad asjade tõelisest olemusest aimu alles siis kui postiülem leiab Hlestakovi kirja.,kus too kõiki naeruvääristab Kõik tunnevad end hiiglatoladena (kes nad ka on), kui saabub teade päris revidendist ,kes tahab "prominentkonnaga" kokku saada. ja kutsub nad enda ette... Esimene vaatus Linnapealik kutsub enda juurde kohtuniku(Ljapkin-Tjapkin) ,koolideülema(Luka Lukits),hoolekandeasutuse kuraatori(Zemljanika).politseipristavi(Stepan Iljits) ja teatab neile ebameeldivast uudisest ,et kubermangu on saabumas revident,kelle ülesandeks kogu kreis üle vaadata .Linnapealik käsib igal oma ametialal mõningaid ümberkorraldusi teha,et kõik pealtnäha korras paistaks olema.Ka käsib ta postiülemal kõikidel kirjadel silm peal hoida ,ehk siis läbi lugeda ,et need mõnd kaebust ega ettekannet ei sisaldaks. Saabuvad mõisnikud Dobtsinski ja Bobtsinski teatega et trahteris on peatunud keegi
Vitebski. Vitebski väliapteegis oli Luts sõja lõpuni osakonnajuhatajaks. Ta ei viibinud küll lahingutules, kuid haiglate ja väliapteekide miljöö, sõja meeleheites lõtvunud ohvitserkonnaga tagala laastas mitmeti noormehe vaimu. Tervisehäirete tõttu süvenesid pessimistlikud eneseanalüüsid ja sünged meeleolud, mida mõneti leevendas vabal ajal kätte võetud raamat. Sõja rahutuid olusid trotsides proovis Luts jätkata ka loomingulist tegevust. Samal ajal tutvus Luts Holopovitsi politseipristavi tütre Valentina Krivitskajaga, kes töötas Vitebski raudteevalitsuses. Algab O. Lutsu vabakirjaniku elu... Juulis 1917 laulatati nad Vitebski Uspenski kirikus. Demobiliseerituna jõudis ta pärast vaevarikast teekonda 1917. aasta sügisel Tartu. Jälle leidis ta tööd apteegis, kuid aasta hiljem vahetas ta ametikohta, asudes tööle Tartu ülikooli raamatukokku. Samal ajal ilmusid ka "Suvi" I ja II (1918-1919) ning romantilis-sümbolistlikud jutustused "Kirjad Maariale" (1919) ja
Vitebski. Vitebski väliapteegis oli Luts sõja lõpuni osakonnajuhatajaks. Ta ei viibinud küll lahingutules, kuid haiglate ja väliapteekide miljöö, sõja meeleheites lõtvunud ohvitserkonnaga tagala laastas mitmeti noormehe vaimu. Tervisehäirete tõttu süvenesid pessimistlikud eneseanalüüsid ja sünged meeleolud, mida mõneti leevendas vabal ajal kätte võetud raamat. Sõja rahutuid olusid trotsides proovis Luts jätkata ka loomingulist tegevust. Samal ajal tutvus Luts Holopovitsi politseipristavi tütre Valentina Krivitskajaga, kes töötas Vitebski raudteevalitsuses. Juulis 1917 laulatati nad Vitebski Uspenski kirikus. Demobiliseerituna jõudis ta pärast vaevarikast teekonda 1917. aasta sügisel Tartu. Jälle leidis ta tööd apteegis, kuid aasta hiljem vahetas ta ametikohta, asudes tööle Tartu ülikooli raamatukokku. Samal ajal ilmusid ka ,,Suvi" I ja II (1918-1919) ning romantilis-sümbolistlikud jutustused ,,Kirjad Maariale" (1919) ja ,,Karavan" ning ,,Nukitsamees" (1920)
1911. aasta augustis pöördus Luts tagasi vaiksesse Tartusse, kus jätkas oma õpinguid. Alanud Esimene maailmasõda viis Lutsu 1914. aasta septembris farmatseudina tegevväkke. Peterburist suunati ta Pihkva välihaigla apteeki, sealt viidi detsembri lõpul üle Vilniuse välihospidali apteeki, Varssavi haiglaapteegis, millele järgnesid evakueerimine Dvinski ja Vilnosse ning Vitebski. Vitebski apteegis oli Luts sõja lõpuni osakonnajuhatajaks. Samal ajal tutvus Luts Holopovitsi politseipristavi tütre Valentina Krivitskajaga, kes töötas Vitebski raudteevalitsuses. Lutsu püsivaks 4 elupaigaks jäi pärast Esimest maailmasõda Tartu. Väheliikuvat eluviisi ja rahu armastav, lahkus ta kodust vaid selleks, et suvitada Palamusel ja Elvas. Paar korda aastas viibis ta reuma ravil Haapsalus, tegi mõned kirjanduslikud kõnereisid Eestis ja külastas oma juubelipidustuste aegu 1937. aastal Tallinna. Viimati külastas kirjamees
annaabi.ee 
