Lisaks sellele, et mõned Saksa ringkonnad ei tahtnud anda relvi nii paljudele eestlastele, oli ka palju argisemaid probleeme nii palju relvi sakslastel lihtsalt polnud kuskilt võtta. Ligi 27 000 mehele anti ajapikendust, kuna neid polnud lihtsalt kuhugile panna. Kuigi sakslased olid esialgu arvestanud 15 000 eestlasega, sai lõpuks relvade alla ligi 33 000 eestlast. Mobiliseeritud meestest moodustati 6 piirikaitserügementi ja tagavararügement nende täiendamiseks, formeeriti 4 politseipataljoni ja loodi 4 peamiselt venelastest koosnevat politsei-ehitus- politseipataljoni. Umbes 12 000 meest saadeti märtsis 20. Eesti SS- Tagavara ja Väljaõppekeskusesse Kloogal ja Paldiskis. Küll aga jäi teostamata eestlaste ja mõnede kõrgemate saksa sõjaväejuhtide idee moodustada loodavatest piirikaitserügementidedest kaks täismõõdulist diviisi. Kuna 1940-1941. aasta jooksul olid kommunistidest okupandid viinud läbi üpriski sihikindla Eesti
Alles siis usaldasid saksalased jagada meestele relvad, millede tulejõud oli väiksem Soome armee relvastusest. Tartu linn ja Kärevere sild olid langenud vaenlase kätte 25. augustil, kes laiendas kiiresti sillapead põhjapool Emajõge, tõi üle hulgaliselt raskerelvastust. Nende eesmärk oli jõuda Soome laheni, piirata sisse Narva rindel võitlevad Saksa üksused, sh. 20. ED. Peale III / 46. suunas Saksa väejuhatus sillapead likvideerima 2 võitlusgruppi 20.ED-st ja 2 politseipataljoni. III / 46. ründas 28.08. ennelõunal Pupastvere külla, tugevas kahuritules läbiti 4 km soist maastikku, küla vallutati ägeda rünnakuga tunni jooksul. 29. ja 30. augustil vallutati Õvi ja Nõela küla. Jõuti Emajõeni, lõigati ära vaenlase taganemistee. Saagiks saadi hulga sõjatehnikat suurtükke, tanke, autosid. Pataljon kaotas lahingus 170 meest, kolmandiku oma koosseisust neist langenutena 34. 2. septembril toimunud pataljoni
kui 2000 vangi. Seda on tõendusmaterjalide puudumisel mitmel korral kahtluse alla pandud. Üks kaalukaim vastuargument on küsimus, mis sai hukatute laipadest. Sonderkommando alustas 19. septembril 1944 Klooga lähedal metsas vangide hukkamisi ja seetõttu tekkis konflikt sakslaste ja eestlaste vahel. 19. septembril 1944 teatas Klooga laagri ülem SS-Untersturmführer Wilhelm Werle ülesrivistatud laagrile, et laager evakueeritakse. Küll aga ei teatanud ta laagrit valvanud 287. Eesti Politseipataljoni 3.kompanii meestele, et kõigi laagriasukate jaoks transport puudub ja kõik juudid likvideeritakse. Kloogale saabus Julgeolekupolitsei ja SD Eestis SD erikomando, mis alustas laagri lähedal metsas kinnipeetute hukkamisi. Klooga koonduslaagrisse jõudsid Punaarmee väeosad 28. septembril 1944. 85 vangi olevat end enne vabastamist ära peitnud ja nii pääsenud väidetavast sakslaste veresaunast, kus olevat tapetud kõik laagri vangid mõned päevad enne vabastamist.
sundmobilisatsioon Majandus allutatud kellegi teise kasuks töötamisele 19.05.09 Eestlased erinevates vägedes 1. Saksa mobilisatsioon, vabatahtlikult. Esialgu paigutati neid idapataljoni ja politseipataljoni, mis olid mõeldud tagalas kasutamiseks. Lõpuks moodustati Eesti SS leegion. Mobiliseeriti ja vabatahtlikult kokku sai umbes 60 000 meest. 2. Soome põgeneti, et mitte Saksa sõjaväkke. Neist moodustati JR 200, kuna neid oli päris palju (2300). Kui Soome sõlmis vaherahu, siis nad tulid tagasi. Nad lootsid Eesti pinnal sõdida, kuid nad jaotati Saksa vägede vahele ära. 3
16. detsembril 1941 likvideeris Saarte komandant kindralmajor Mylo kogu senise vabatahtliku Saaremaa Omakaitse ja moodustas selle asemel neli palgalist kompaniid, mis läksid Wehrmacht'i alluvusse. 1. detsembriks oli Omakaitsel Saaremaal olnud 1637 liiget, pärast reorganiseerimist jäi järgi umbes 300. 8. jaanuaril 1942 likvideeriti Saaremaa Omakaitse hoopis, senised kasarmeeritud kompaniid (üks neist Hiiumaalt) liideti Saaremaal formeeritava politseipataljoniga nr 36. 36. politseipataljoni sattunud mehed jõudsid oma sõjateel läbi Valgevene ja Ukraina Stalingradi lahingusse, kus pataljon puruks löödi ja pärast Eestisse naasmist laiali saadeti. 26. veebruaril 1942 taasloodi Saaremaa vabatahtlik Omakaitse kolme territoriaalse pataljoniga, mis allutati edaspidi Balti saarte komandandile. Igas pataljonis oli kolm, hiljem neli territoriaalset kompaniid. Selleks ajaks oli Saaremaal 1228 omakaitselast, neist ainult 36 palgalist. Omakaitselaste arv püsis
9. august ca 1000 Evakueeritud Stutthofi koonduslaagrisse 19. august ca 2100 Evakueeritud Stutthofi koonduslaagrisse 9. september ? Hukkamine Eredal 18. september 426 Hukkamine Lagedil 19. september ca 1800 Hukkamine Klooga Klooga massimõrva pani toime sakslastest koosnev eriüksus, mis selleks puhuks laagrisse saabus. Laagri valves seisid eestlastest formeeritud 287. politseipataljoni 3. kompanii mehed. Hukkamise ajaks oli laagri valvet tugevdatud ning sellesse kaasatud 20. eesti Relva-SS diviisi tagavara- ja väljaõpperügemendi mehed, kelle laager asus vahetus läheduses. Hukatute laibad laoti riita vaheldumisi palkidega ja pandi põlema. Inimeste suhtumine toimuvasse II maailmasõja ajal Eestis juutidega toimunu suhtes jäi suurem osa elanikest vähemalt väliselt ükskõikseks.
annaabi.ee 
