kirjanike taganemine, kirjastamine muutus lihtsamaks ning tsensuur ilukirjanduslikele teostele lõdvenes. Proosas oli sel ajal valdav psühholoogilis-realistlik suund. 1944. aastal põgenesid Nõukogude vägede lähenemise hirmus paljud kirjanikud, nende hulgas Karl Ristikivi, Gustav Suits ja Marie Under, läände. Nikita Hrustsovi reformide ning nendele järgnenud aastakümnete vältel jäi kehtima sotsialistliku realismi ideoloogia, ent kirjanduse politiseeritus vähenes. 2 1950. aastatel muutus taaskord võimalikuks realistlik kirjandus, seoses olukorra liberaliseerumise ja sotsialistliku realismi mõiste ähmastumisega. Kasutatud allikad: http://kirjanduslugu.edu.ee/ http://kreutzwald.kirmus.ee/et/noor http://entsyklopeedia.ee/artikkel/noor-eesti3 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kirjandus_iseseisvas_eestis_1918%E2%80%931940
Võrreldes futurismiga pole ekspressionism nii selgepiiriline, end kindlasõnaliselt määratlev vool. Ekspressionismi arengus võib eristada kaht perioodi. Kirjanduskeskne ekspressionism kestis 1910. aastast kuni Esimene maailmasõjan alguseni. Sõja-aastatel ja pärast sõda kujunes välja hilisekspressionism, mis kestis 1920-ndate aastate keskpaigani. Kirjanduskeskse ekspressionismiga võrreldes iseloomustab hilisekspressionismi suurem politiseeritus. Ekspressionismi kirjandusvoolulise laialivalguvuse põhjuseks on peetud ühtse selgelt sõnastatud programmi ja tugeva liidri või liidrite puudumist. Paljud talendikalt alustanud noorte ekspressionistide elutee katkes Esimeses maailmasõjas (Ernst Stadler, Georg Trakl, August Stramm). Sõna ,,ekspressionsim" võeti algselt kasutusele XIX sajandi keskpaiku kujutava kunsti valdkonnas, impressionismi vastandina. Ühtseks vooluks hakkas ekspressionism kujutavas
riikidel raske reguleerida energiaturge riigid ei suuda teostada õiglast energiapoliitikat Energiajulgeolek: Euroopa Liit Energiaturgude liberaliseerimine ELis vähendab liikmesmaade rolli energiajulgeoleku tagamisel. Ühiste huvide nappus takistab Euroopa Liidu energiajulgeoleku poliitika formuleerimist ja suurendab riigikeskset lähenemist liikmesmaades. Energiajulgeolek- solidaarsus vs. isepäisus. Venemaa · Energiasektori politiseeritus poliitikute sidemed energeetikas riigi ja ettevõtete vastastikused huvid · Energiahoobade kasutamine naaberriikide vastu 60 juhtumit endise NSVL aladel (1991 - 2006) sihiks kontroll infrastruktuuri, transiidikanalite üle surve avaldamine välispoliitilistel eesmärkidel · Regionaalne eksportöör seotus Euroopaga (torujuhtmed, transiidikanalid) uued tarnekanalid Aasias (aastaks 2015)
kes olid seda teinud märkimisväärselt lühikest aega. Töötavat tundus loogika noor taasiseseisvus, noor administratsioon. Seega arenes riik koos ametnikonnaga ning ametnikkond koos riigiga, kõik oli uus, kindlasti tehti selle protsessi käigus hulgaliselt vigu, kuid vigadest õpiti ning areneti. Nõukogude võimust jäi maha tüüpiline patronaažisüsteemi tunnustega riigiaparaat. Patronaažisüsteemi iseloomustab politiseeritus, korruptsioon, ametikohtade müümine, piiratud juurdepääs avalikule teenusele, madal kompetents, personaalsed ametsissemääramised. Sellelt lähtekohalt tuli alustada liikumist nüüdisaegse avaliku teenistuse poole. Nüüdisaegset avalikku teenistust iseloomustab läbipaistvus, usaldusväärsus, ligipääsetavus, ametnike võrdne ja õiglane kohtlemine ja personalivalik, edutamine ja tasustamine professionaalsusest lähtuvalt
–1970. aastate eesti teatriuuenduse taustal poliitilisi aspekte leitud näiteks Evald Hermaküla ja Kalju Komissarovi lavastustest (vastavalt Paul Kuusbergi romaani alusel sündinud „Südasuvi 1941”, 1970, ja filmi „Nürnbergi protsess” lavatõlgendus „Protsess”, 1975). 1960.–1970ndate teatri kohta on samas väidetud, et „poliitiliselt mõjusid ka puhtinimlikud filosoofilised kategooriad” (Unt 1990: 4). Intrigeeriv oli nõukogude-aegse teatri topeltkodeeritus või kahekordne politiseeritus: võõrvõimu ideoloogiline surve kunstile vs. sümboolne õõnestustöö lavalaudadel (Pesti 2009: 35, 42–47), kusjuures sel puhul võis nii mõnigi kord tunnistada lavastuste esteetilises plaanis teatud lõivu maksmist. Kokkuvõttes on põhjust soostuda Ida-Euroopa kontekstist pärit vastavatel näidetel põhineva seisukohaga, et üldiselt teatrit pigem kasutati poliitiliselt kui loodi poliitilist teatrit (Barker 1992: 25). Lähtudes variandist
annaabi.ee 
