• Kui monarhia 1660. aastal taastati, kasvas Hobbesi mõju aga veelgi, sest tema endine õpilane Charles II pidas teda meeles ning kutsus ta oma õukonda. Charles kaitses Hobbesi ka traditsionalistlike monarhistide süüdistuste ees kirikuvaenulikkuses ning seetõttu pääses ta ka oma teoste avaldamise keelustamisest. • Hobbes jäi produktiivseks kirjameheks peaaegu kuni oma pika elu lõpuni, eriti ägedalt polemiseeris ta oma teooriate kriitikutega. HOBBESI MÕJU • Oma poliitilise filosoofiaga mõjutas Hobbes hilisemaid ideoloogiaid, eriti konservatismi ja selle käsitlust inimloomusest. • Hobbesi filosoofiast olid mõjutatud suur osa hilisemaid ühiskonnafilosoofe, kes mõningaid ta seisukohti omaks võttes üldiselt talle siiski vastu vaidlesid, neist kuulsaim oli ilmselt John Locke. HOBBESI FILOSOOFIA
neist siiski nii palju suudame meenutada (Strümpell 1874). Pavel Aleksejev (1822-1884) - õigeusu ususteaduse ja filosoofia magister ja professor (1850-1884). 17 semestrit "empiirilise psühholoogia kursust". Gustav Teichmüller (1832-1888) - ilmselt üks tuntumaid ja originaalsemaid Tartu filosoofe. Psühholoogiline filosoofia - personoloogia: inimese "Mina" substantsiaalsus ja hinge surematus. Polemiseeris Darwini evolutsiooniteooriaga. Jekabs Osis (Ohse) (1860-1920) - filosoofia professor (1890-1918). Teichmülleri õpilane. Jevgeni Bobrov (1867-1933) - samuti Teichmülleri õpilane, tegeles peamiselt kirjanduse ja kunsti probleemidega. Arthur Joachim Oettingen (1836-1920) - füüsikaprofessor. Luges muusikateooria erikursust. Oswald Külpe (1862-1915) - lõpetas 1886 Tartu Ülikooli ajaloolasena. Eksperimentaalpsühholoogia ajalugu Tartus
1. Tähed on helide märgid; tähe designaat (tähistatav) on heli. 2. Metalingvistiline: sõna kasutatakse, tähistamaks teist (või sedasama) sõna. Universaalide küsimus: nominalism/realism/kontseptualism Keskajal kerkis küsimus: milline on universaalide, st soo ja liigimõiste vahekord neile vastavate tegelike esemetega (res). Üldmõistete kujutlus pärineb platonismis (idee muutumatu ja igavene antus, võrreldes teda peegeldava, kopeeriva esemega). Aristoteles polemiseeris Platoniga, kuid ka tema käsitluses võisid küll esemed olla meie tunnetusele primaarsed, kuid nende olemuse tuuma moodustas nende sisemuses olev üldmõiste või idee kui liigi tunnus, olles seega eseme suhtes primaarne. Seetõttu tekkiski nominalistide ja realistide vaidlus. Realism: omane eelskolastilisele mõtlemisele Duns Scotus oli mõõdukas realist. Eriugena ka. Nominalism: Roscellinus, seadis kolmainuse kahtluse alla ja läks kirikuga vastuollu. Ocham oli ka nominalist.
2. Metempsühhoos on iseenesest õigupoolest pigem religioosne kujutlus kui filosoofiline õpetus. Et Platoni selles teemaarenduses filosoofilist sisu näha, tuleks leida filosoofiline küsimuseasetus, mille kontekstis ta metempsühhoosile apelleerib. Selliseks võiks olla küsimus “Milleks olla vooruslik (kõlbeline)?” Mitmed sofistid (vrdl. näit. Antiphon) esitasid vaateid, mille järgi vooruse-kohane käitumine on inimesele enamasti kahjulik. Sokrates polemiseeris selliste arusaamadega, osutades sellele, et voorusetu käitumine kahjustab inimese hinge ning see ei saa olla inimese õigestimõistetud huvides. Kui keegi peab voorusetust endale kasulikuks, siis ei ole ta õigesti aru saanud sellest, mis talle tõeliselt kasulik on. Platon jagas oma õpetaja eetilise intellektualismi – voorusetu käitumise taga on tunnetuslik eksitus. Kuid et Platoni eetilist positsiooni selgemini ette kujutada, oleks kasulik
Juhtivale kirjamehe pos-le tõusmisele aitasid kaasa Lenini hea sulejooks, oskus end arusaadavalt väljendada, ka talle omane fanatism, tähtis oli vaid revolutsiooni tegemine ja süvendamine. Aitas tema tähelennulisele karjäärile kaasa tõsiasi, et Vm sotsdem liikumine oli alles lapsekingades, paljudest erimeelsetest org-st erimeelne konglomeraat, oli erinevaid vaateid, kõigi väidetega polemiseerides sai Lenin kiiresti tuntuks. Polemiseeris edukalt ka legaalsete marksistidega- nood leidsid, et kõigepealt vaja Vm-l teostada kodanlik-demokraatlik revolutsioon, aga pärast seda tuleb revolutsioonist loobuda ja legaalsete vahenditega ehitada üles sotsialism. Lenin oli seda meelt, et oli vaja rohkem revolutsiooni. Väitles ka nn bundistidega, nood leidsid, et iga Vm rahvus võib luua omaenda partei, parteiline autonoomia. Nende vastu oli Lenin ka halastamatu ja armutu, leidis, et jõud on
annaabi.ee 
