Poilased Koostas: Jako Ploom MMOP II Juhendaja: Erle Tüür Luua metsanduskool Kes on poilased? poilased (Chrysomelidae) on sugukond väikesi värvilisi mardikaid, kes sarnanevad pisut lepatriinulastega. enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad. Millest toituvad? poilased on taimetoidulised toituvad põhiliselt taimede lehtedest kui poilasi on palju,võivad nad taimede lehed rootsudeni paljaks närida Poilaste vastsed vastsed on jässaka ja kohmaka kehaga tõugud nad on väiksemate jalgade ja palju lühemate lõugadega kui lepatriinulaste tõugud nagu valmikud nii eritavad ka vastsed mürgist
Massilisi väljarändeid teevad nad tavaliselt kevadel mai- ja juunikuus. Väljarändeid soodustavad ka äikeseeelsed ja põuased ilmad. Tema lennukiirus võib olla kuni 8 kilomeetrit tunnis ja lennukõrgus kuni 10 meetrit. Ööpäevas võib lennata 8–10 kilomeetrit. Tugeva tuule puhul orienteerivad nad oma lennu tuule suunas ning võivad kanduda 200–400 kilomeetri kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat. Ajalugu Kartulimardikas on poilaste sugukonda kuuluv mardikaline. Kartulimardikas toodi Euroopasse 1877. aastal. Tol korral suudeti tema levik tõkestada. I ja II maailmasõja ajal aga nõrgenes kontroll ja vähenes tõrje ning kartulimardikas tungis edasi Euroopa aladel. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast. Areng ja paljunemine Kartulimardikas võib korraga muneda kuni 800 muna kuni kolm korda aastas. Eesti
HUVITAVAID FAKTE : · Kartulimardikas on vastupidav äärmuslikele temperatuuridele, ta talub ühtviisi hästi nii leitsakuid kui pakast. · Algul nimetati kartulimardikat COLORADO mardikaks USA osariigi järgi, kus teda esimest korda kahjurina märgati. · Kui kartulimardikas 1824. aastal esmakordselt avastati, peeti teda huvitavaks ja harvaesinevaks liigiks. · Hädaohu korral teeskleb kartulimardikas surnut. · Kartulimardikas kuulub poilaste sugukonda, kuhu veel muuhulgas kuuluvad näiteks roomardikad, kilpmardikad ja viljakuklased. · Täiskasvanud mardikas on 3,5-10 mm pikk, vastne 15 mm. · Mardikad on kollast värvi, tähelepandavate pikitriipudega, vastne on punane mustade täppidega. Täiskasvand mardikas Kartulimardika vastsed Tanel Uusküla 8.c
Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed 58 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu ära munakesta. LEPATRIINU Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest. Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. Lepatriinut on kasutatud rahvameditsiinis, põhilised hädad mille vastu putukas aitama pidi olid leetrid ja hambavalu. Lepatriinu on kujutatud kunagise telefonioperaatori EMT logol. Kasutatud materjal https://et.wikipedia.org/wiki/Kahetiivalised https://et.wikipedia.org/wiki/Kiletiivalised https://et.wikipedia.org/wiki/Liblikalised https://et.wikipedia
Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Eestis elab neid üle 50 liigi. Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsetäpp-lepatriinu, tavalised on ka viistäpp- lepatriinu ja kakstäpp-lepatriinu. Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest. Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. Seitse-täpp lepatriinu lehel istumas Välimus Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad.
vikerkaarevärvides helkivad. On ka tagasihoidliku tumeda või heleda värvusega poilasi. Näiteks vesiroosimardikad (alamsugukond: roomardiklased), kelle keha on rohekas, punkteeritud ülakülg helgib metalselt, keha alakülg on kaetud tihedalt paiknevate karvakestega ning paistab seetõttu valkjas pikk ja üsna sihvakas. Nii meenutavad nad välimuselt siklasi. Mõned poilased on üleni või osaliselt täpilised. Enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad. (http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) 18 Poilased on taimetoidulised. Kui poilasi on palju, võivad nad taimede lehed rootsudeni paljaks närida (kartulimardikas).( http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) Poilaste vastsed on jässaka ja kohmaka kehaga tõugud. Nad on väiksemate jalgade ja
Ärasöömiseks väljavalitud tigu surmatakse seedeensüüme sisaldava mürgihammustusega. Kasutatakse tigude biotõrjes. Osa liike on ka toksilised ja kaitsevad ennast ärasöömise eest 36 Lepatriinusid Eestis üle 50 liigi. Lepatriinu on üldjuhul röövputukas, kes toitub peamiselt väheliikuvatest seltsingulise eluviisiga lülijalgsetest, eriti lehetäidest, kilptäidest, karilistest ja võrgendilestadest. Lisaks sööb ta poilaste vastseid ja nukke, lutikate mune ja vastseid, liblikaröövikuid jne. Neid kasutatakse biotõrjes. Lutsernitriinu ja õnnetriinu söövad jahukastet põhjustavaid seeni. Üksnes vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka (kõrvitsatriinu, kartulitriinu). Lepatriinud võtavad mõnikord ette hulgirändeid. Teel üle mere võivad putukad väsida ja merre kukkuda. Kiililised keha ja tiibade mõõtmetelt suurimad putukad Eestis.
annaabi.ee 
