metafüüsiline linnaruum, nagu Chiricol, üksnes arhitektuuri kahekõne vaatajaga. Majade fassaadid mõjuvad otsekui dekoratsioonid, mida saaks teisaldada, nagu kulissid, mille taga võib avaneda midagi sootuks teistsugust. Tühjad aknaavad, vahel tumedast taevast niitidega alla riputatud, loovad müstilise atmosfääri. Jaani kiriku terrakotafriiside hämarusse jäävatest nissidest kumavad sajanditetagused skulptuurportreed, lapsepõlvekodu korpas värviga poikvel uksel viirastub varjuna ema kuju. Kuigi Punga eelistab maalida elutut ainet, on huvitavaks lõiguks tema loomes autoportreed. Need enesepeegeldused on kontseptuaalsed rollimängud eriajastutega, uurimused mehe imagost ja hingeseisunditest neis: maskuliinsuse kehastus toreadoori kostüümis, abitu vangistatus raudrüüsse või vabastav eneseiroonia Päikesekuninga Louis XIV aegses lokilises parukas. Punga kontseptuaalsust näitab ka imepisikesele arvutidetailile pühendatud maal.
tulemuste eest viljakoristsel. Taavet väljub autost ja seab sammud koduõuele. Majaukse ees seisab tabalukk ja Taavet imestab, sest ei mäleta aega mil tema mälestustes uks oleks lukustatud olnud. Kuid ajad on muutunud ja küla inimtühjaks jäänud. Kunagi majale pandudplekkatuski juba roosteplekine. Tema mälestustesse jäänud uus õunaaedki juba vananenud. Laudanurga juures seisab vana aurukatel, ahjuuks poikvel, roostetanud paljud osad puudu. Saabub Milli kes on Taavetit nähes imestunud ja laseb ta tuppa. Milli on aastaid maja eest hoolitsenud ja majakraami säilitanud. Peremees asub oma kohvreid lahti pakkima, Milli otsib talle süüa, nad ajavad pisut juttu ning siis ruttab Miili taas lambaid karjatama. See töö on kolhoosis talle veel kontimööda. Taavet aga ruttab õunu korjama. Tegutsedes ei märka Taavet ohtu oina poolt kes tuleb kõrvalolevast karjast peremeest kaema
Tõhustasime oma tegevusplaane parimate nõuannete varal. Nii jõudis kätte kõle jaanilaupäeva õhtu, ja tuulisel jaanipäeva varahommikul pidime jälle vastumeelsele teele minema. * Kirjuta lõigust variant, milles on heterodiegeetiline jutustaja ja analepsis Edgar Allan Poe „Äraandlik süda” Ta polnud eales vanamehe vastu olnud lahkem kui kogu selle nädala väitel, enne kui tahtis ta tappa. Igal õhtul avas südaöö paiku vaikselt ukse ja siis, kui see oli piisavalt poikvel, nii et pea sisse mahuks, torkas sisse pimendatud laterna. Latern oli kaetud nii, et valgust polnud paista, misjärel pistis ukse vahelt sisse pea aeglaselt ja vaikselt, et vanamehe und mitte segada. Tal kulus terve tund, et kogu pea sedavõrd sisse saada, et voodis lamavat vanameest. Aastate eest, kaua enne seda, kui vanamees teda praegu tappa tahtvat meest kohtas, oli kõik teisiti. Vanake oli öid magamata, vahest mitu ööd järjest unetu. Ning kui vanamees isegi magas ei, oli ta
naljakad. Hukkamõistu ja üleoleku objektid Nali on hea ja halva segu: rõõmu, enesejaatuse, lõõgastuse segu vaenu, põlguse ja parastamisega. Nimetasime just äparduste valvenäiteid. Mitte liiga tõsiste äparduste tahtlikuks esilekutsumiseks on kujunenud terve hulk traditsioonilisi vorme, folkloorseid mänge e. nn. vempe (ingl. practical jokes): fotodele tehakse sarvi; kaaslaste rõivaselgadele kinnitatakse sabasid või silte totrate kirjadega, nagu Olen loll ja otsin naist vms.; poikvel uste ülaservale asetatakse veetopsikuid; alleedele kootakse niidist ämblikuvõrke; toolipõhjadele pannakse knopkasid või nõelu; aknalaual istujate kuklale fokuseeritakse õuest suurendusklaase; magavate kaaslaste kõrva ääres valatakse vett solinal klaasist klaasi, süüdatakse nende varvaste vahele pistetud paberirirbasid, nende nägudele asetatakse saapaid, mis piisavalt pika paela teist otsa pidi on seotud ümber magaja suure varba. Jne.
Ülalt kõrgelt ei saanud Claude Frollo ta nägu näha. Niipea kui ülemdiakon tundmatut meest märkas, pöördus ta tähelepanu kord tantsijannale, kord temale, kuna ta nägu järjest süngemaks muutus. Äkki ajas ta end sirgeks ja ta keha läbistas värin. «Kes küll see mees võiks olla?» ütles ta läbi hammaste. «Ma olen tütarlast ikka üksinda näinud!» Siis kadus ta keerdtrepi looklevate võlvide vahele ja astus treppidest alla. Kellaruumi poikvel uksest möödudes nägi ta pilti, mis teda jahmatama pani: Quasi-modo kummardus määratu suurt salusiid meenutava kiltkivist varikatuste alt välja ja vaatas alla platsile. Ta oli nõnda vaatlemisse süvenenud, et tähelegi ei pannud, 242 kuidas kasuisa mööda läks. Ta metsikus pilgus oli kummaline ilme: selles oli vaimustust ja õrnust. «Imelik,» sosistas Claude. «Kas ta tõesti mustlastüdrukut vaatab?» Ta läks edasi
annaabi.ee 
