Hüpetega edasi Delfiinid on kiired ning osavad ujujad. Nad hüppavad tihti veest välja ja lendavad lühikest aega lainete kohal. Selliste hüpete ajal saavad suure kiirusega kihutavad delfiinid hingata. Mõnikord teevad delfiinid hoopis kaelamurdvaid hüppeid ja piruette. Arvatakse, et lisaks hingamisele on hüpetel oma osa ka karjasisesel suhtlemisel. Sigimine Emased delfiinid sünnitavad kord kahe-kolme aasta tagant üheainsa poja. Poegitakse tavaliselt aasta kõige soojematel kuudel. Ema ja ka teised karja kuuluvad emased aitavad pojal pinnale tõusta, et vastsündinu saaks esimest korda kopsud õhku täis tõmmata. Imetatakse aga vee all. Poeg jääb pärast sündimist ema juurde mitmeks kuuks. Delfiinid ja inimesed Delfiinid on elupäästjad. Meremehed on näinud delfiine ujujaid päästmas ja hädalisi pinnale tõstmas, kus need saavad hingata. See võib näidata heateona; on aga tegelikult loomulikult instinkt.
Loomse toidu moodustavad enamasti sipelgate ja mardikate vastsed ning munad, ämblikud, vihmaussid ja limused. Taimse osa kasetriibiku toidust moodustavad puu- ning teraviljad, rohttaimede ja puude seemned, õied, pungad ning ka lehed. 3. Paljunemine ja areng Kasetriibiku sigimisperiood algab mais. Tiinus kestab 30 päeva ning seega sünnivad pojad juunis või juulis. Enamasti on pesakonnas 4-5 poega, kuid võib ka juhtuda, et on vähem või koguni 11 poega. Aastas poegitakse vaid üks pesakond, mis võib olla kasetriibiku jaoks nii 4 esimene kui ka viimane pesakond, sest nende eluiga on lihtsalt niivõrd lühike. Pojad on sündides pimedad ning abitud. Kuuajaselt pojad enam ema nisadest piima ei saa ning söövad juba midagi tummisemat. Samal ajal saavad kasehiired ka nägijateks ning kõigest 2 nädalat hiljem, suudavad nad oma eluga ise toime tulla
süsteemi tõhusust. See koondub ninakäikudes sündivaid helisignaale ning saadab need välja lühikestest kuivadest plõksudest koosneva ,,helikiirena''. Signaalid peegelduvad teele sattunud takistustelt ning tulevad tagasi alalõualuu kaudu sisekõrva. Tagasi saabunud helisid töödeldes analüüsib aju, kus täpselt asub saak või mõni takistus. Paljunemine,elukoht ja eluviis Emased delfiinid sünnitavad kord kahe-kolme aasta tagant üheainsa poja. Poegitakse tavaliselt aasta kõige soojematel kuudel. Ema ja ka teised karja kuuluvad emased aitavad pojal pinnale tõusta, et vastsündinu saaks esimest korda hingata. Imetatakse aga vee all. Piimas, mida pojad joovad, on väga palju rasva ja valku ning järglased kasvavad kiiresti. Poeg jääb pärast sündimist ema juurde mitmeks kuuks. Enamik liike elab parasvöötmes ja soojades vetes, ainult 7 esineb Antarktikas ja 7 polaarjoone taga Arktikas. Delfiinid elavad karjakaupa, perekonniti
SULANDUDA PUUDE, ERITI HAAVA KOORE JA SELLEL KASVAVATE Lendorav on omapärase välimusega. Tal on SAMBLIKE TAUSTAGA. Pojad sünnivad aprillas-mais ja juunis-juulis. suured silmad ning esi- ja tagajäsemete Pesakonnas on tavaliselt 2-6 poega ja poegitakse vahel paikneb nahakurd. Suured silmad on 1-2 korda aastas. Pojad on paljad ja pimedad, kuid talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, neil on juba olemas lennukurd. Nägema hakkavad sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti
Nii saab toidu kätte kergema vaevaga. Hüpetega edasi Delfiinid on kiired ning osavad ujujad. Nad hüppavad tihti veest välja ja lendavad lühikest aega lainete kohal. Selliste hüpete ajal saavad suure kiirusega kihutavad delfiinid hingata. Mõnikord teevad delfiinid hoopis kaelamurdvaid hüppeid ja piruette. Arvatakse, et lisaks hingamisele on hüpetel oma osa ka karjasisesel suhtlemisel. Sigimine Emased delfiinid sünnitavad kord kahe-kolme aasta tagant üheainsa poja. Poegitakse tavaliselt aasta kõige soojematel kuudel. Ema ja ka teised karja kuuluvad emased aitavad pojal pinnale tõusta, et vastsündinu saaks esimest korda kopsud õhku täis tõmmata. Imetatakse aga vee all. Piim, mida pojad ema nisadest imevad, on väga rasva- ja valgurohke ning järglased kasvavad kiiresti. Poeg jääb pärast sündimist ema juurde mitmeks kuuks. Kajalokasitsioon Delfiinid on üsna jutukad. Nad suhtlevad omavahel vilistades, kuid jahti pidades
võime sünnitada teatud hulk järglasi. (Sekundaarne viljakus on madalam, kuna palju seemnerakud ei saa seemendamisel viljastatud ja samuti looted hukkuvad) Eesti sigade keskmine viljakus on 10-12 põrsast. Emised sigimisvalmid seemendamiseks 8-kuuselt-kehamass 110-120kg. Soovitakse paaritada/seemendada 3.inna ajal (siis vabaneb rohkem munarakke). Emise puhkeaja e. poegimise ja uuesti tiinestumise vahe peaks olema 4-6 nädalat. Kõige tõhusam viljakuse tõstmise vahend on söötmine. Poegitakse umbes 2x aastas ehk 24 põrsast aastas. Noored emised väheviljakad, kõige rohkem poegi 3-4. poegimisel. 2. Lühike tiinusperiood: 111-117 päeva. 3. Varavalmivus-päevad, mis siga saavutab teatud kehamassi ehk 100 kg, meie sigadel 6-7 kuud. Suguküpseks saavad tegelikult juba 4-5 kuuselt, kuid paaritamiseks valmis 8-kuuselt. 4. Kõrge tapasaagis – 75-85% 5. Sealiha kõrge toiteväärtus-sealiha suurema kalorsusega kui teised loomalihad 6
Karja liikmeil vahetuvad 1X aastas sarved. Kevadel on sarved tiinetel emastel , et vasikaid kaitsta. Suvel kasvavad sarved pullidele ja pärast jooksuaega aetakse need maha. Talvel kannavad sarvi emased ja noored. Sarved määravad koha karja hierarhias ja nende olukord peegeldab looma tervist ja seksuaalseid võimeid. Soovahekord pullile on 18 põdralehma. Kandeaeg on 192-242 päeva võimaldab hilise kevade korral poegimist edasi lükata. (Randla 1990, Lk 126- 127 ) Poegitakse mais , 1. Kuu toitub vasikas emapiimast, juunis sööb samblikke. Juba nädalaselt suudab poeg ujuda üle jääkülmade Siberi jõgede. Karja juhtide heledale sabajupile järgneb kogu kari. Juht on kõige ettevaatlikum loom ja neid peidab kari nagu haaremijuhtegi karja keskele. Muskusveis elab karjas ja nende hingeaur moodustab soojust hoidva pilve .Nõrgemaid kaitstakse karja keskel Paksu pealiskarva all on pehme villakiht. (Colvin, Speare 1996, Lk 76 )
annaabi.ee 
