2002), MaerzMusik (Berliin, 2003, "à travers"), Klangspuren (Schwaz, 2003, "à travers"), Icebreaker (Seattle, 2004, "Saar"), Europamusicale (Saksamaa, 2004, "lumineux / opaque") jt. Tulve muusika teeb eriliseks ja sisendusjõuliseks analüütilise täpsuse ja intuitiivsete kõlakujutluse õnnelik ühendus tema loomingus. Enamasti viitab tema teoste atmosfäär metafüüsilisele olemiskogemusele, mis peegeldub ka teoste pealkirjades ja kirjandusest pärit poeetilistes kommentaarides. Tulve loomingus on ülekaalus hoolikalt viimistletud kammerteosed, milles on loodusprotsesside voolavust ja värve.
Tema kogude “Mullaketraja” ja “Tedremäng”peateemaks on inimese side kodu, perekonna ja rahvaga, nähtud ja mõtestatud naise ning emavaatepunktist; väljendus toetub varasemast enam eesti rahvalikule laulu- ja luuletraditsioonile.Alates kogust “Valguse aine” on Tungla lüürika selgelt ajalaululine. Koguga “Ei nime sahinda”, kus kiiresti muutuva maailma ja püsivatest ajaväärtustest kinni hoidva inimese suhteidannab edasi vormikindlates poeetilistes mõtisklustes, võitis Tungal 1993. aastal Eduard Vildenimelise aastapreemia. Tungla luule on valdavalt traditsiooniline, see rakendub nii nõudlikesklassikalistes luulevormides kui lihtsates laululistes stroofides. Ta on kirjutanud kahele laulule, mis osalesid Eurolaulul, sõnad. 1993 "Muretut meelt ja südametuld" aj 1994 "Nagu merelaine".
• Jaan-Eik Tulve on tema abikaasa. • Tulve kuulub eesti muusika nooremasse põlvkonda, kes rütmikesksele neoklassitsismi traditsioonile vastandudes on pühendunud kõlakeskse muusika loomisele. • Tulve muusika teeb eriliseks ja sisendusjõuliseks analüütilise täpsuse ja intuitiivsete kõlakujutluste õnnelik ühendus tema loomingus. Enamasti viitab tema teoste atmosfäär metafüüsilisele olemiskogemusele, mis peegeldub ka teoste pealkirjades ja kirjandusest pärit poeetilistes kommentaarides. • 1998 valiti Helena Tulve teos “à travers” rahvusvahelisel heliloomingu rostrumil Pariisis noorte heliloojate kategoorias kolme valitud teose hulka. • 2000. aastal pälvis Tulve Heino Elleri nimelise preemia. • Samast aastast on Helena Tulve ka Eesti Muusikaakadeemia õppejõud. • 2004. aasta loominguliste saavutuste eest pälvis Tulve Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia ja Eesti Vabariigi Kultuuripreemia. • 2005
Enam kui traditsioonilised väljendusvahendid nagu meloodia, rütm, harmoonia, huvitab teda toorheli, selle tekkimine, muundumine ja kadumine (mikrointervallika). Tulve muusika teeb eriliseks ja sisendusjõuliseks analüütilise täpsuse ja intuitiivsete kõlakujutluse õnnelik ühendus tema loomingus. Enamasti viitab tema teoste atmosfäär metafüüsilisele olemiskogemusele, mis peegeldub ka teoste pealkirjades ja kirjandusest pärit poeetilistes kommentaarides. Tulve loomingus on ülekaalus hoolikalt viimistletud kammerteosed, milles on loodusprotsesside voolavust ja värve. Tulve on impulsse saanud pigem gregooriuse laulust ja lähis-ida muusikast. Klassikaline euroopa muusika põhineb üldiselt helikujundite arengul ja muutumisel, viimaste puhul on aga olulisim helide süvenenud kuulamine ja kõlavarjundite leidmine. See on ka Tulve muusika tuum. Uuele eesti muusikale tunnuslikku rütmienergiat ei kohta Tulve teostes sugugi
elumõtisklused ja teatav didaktiline hoiak. Tema kogude "Mullaketraja" ja "Tedremäng" peateemaks on inimese side kodu, perekonna ja rahvaga, nähtud ja mõtestatud naise ning ema vaatepunktist; väljendus toetub varasemast enam eesti rahvalikule laulu- ja luuletraditsioonile. Alates kogust "Valguse aine" on Tungla lüürika selgelt ajalaululine. Koguga "Ei nime sa hinda", kus kiiresti muutuva maailma ja püsivatest ajaväärtustest kinni hoidva inimese suhteid annab edasi vormikindlates poeetilistes mõtisklustes, võitis Tungal 1993. aastal Eduard Vilde nimelise aastapreemia. Tungla luule on valdavalt traditsiooniline, see rakendub nii nõudlikes klassikalistes luulevormides kui lihtsates laululistes stroofides. Tungla luulet on korduvalt viisistatud ning ta on kirjutanud palju ka otseselt laulutekste. Tungal on avaldanud inimsuhteid ja perekonnaprobleeme puudutava jutukogu "Ilus vana naine", on esinenud
Miks ometi? See lühike raamatu algkatkend iseloomustab romaani "Kuu külm kuma" keskse tegelase Mione arutelu elu üle. Mione on neljateistkümneaastane Taisse õppima sõitnud tüdruk, kes teeb pidevalt valikuid suhetes, tuleviku otsinguis, elamises ja suremises. Raamatu põhiline arutelu toimub läbi Mione silmade, kus ta püüab selgusele jõuda iseenda mõttemaailma üle. Mione võrdleb oma elu ühe kunagise poeediga, Sylvia Plathiga, kelle luuletused talle väga meeldivad, sammuti nagu poeetilistes luuletustes hõljub luuletuse hing, kulgevad Mione mõtted. Mione mõtted liiguvad mõnikord sammuti väga erinevas suunas ja mõnikord ta satub oma otsuseid tehes segadusse ning iseendaga konflikti. Endaga segadusse satub Mione tegelikult sageli ja just selletõttu, et tal on koolis, või igapäevaelus probleemid. Üks suuremaid konflikte Mionil tekib iseendaga siis, kui ta armub ühte oma õpetajasse. Mione ja ka ta õpetaja vahel tekib suhe, mida mõlemad osapooled püüavad varjata
Nimetatud koolkondi on vaadeldud ka joonia filosoofiale vastanduva vooluna tolleaegses mõtlemises. Eleaatideks kutsutava mõtlejate rühma väljapaistvaim esindaja on Parmenides (u. 540-480). Tema teos kujutas endast õpetusluuletust, mis on säilinud küll mitte tervikuna, kuid siiski küllalt ulatuslike fragmentidena. Teos jaotub kolme ossa: proloogiks ja kaheks õpetust esitavaks osaks. Proloogi võib käsitleda teoreetilis-maailmamõistmisliku probleemsituatsiooni kujutamisena poeetilistes kujundites. Selles kirjeldab Parmenides iseenda läbielamist: teekonda jumalanna juurde ning kohtumist viimasega. Luuletuse järgmised osad annavad aga teada sellest, mida jumalanna olevat Parmenidesele ütelnud. On tähelepanuväärne, et Parmenides on asetanud oma õpetuse jumalanna suhu – sellisena pretendeerib see enamale kehtivusele kui võiks omada mõtleja pelgalt isiklik arvamus. Luuleteoste niisugune ülesehitus oli tolle aja kreeklaste jaoks küllalt tavakohane
Oma elus juristina aga ei töötanud. Esimese näidendi kirjutas 13 aastaselt. 20 aastaselt osales ühel Madridi luulekonkursil, kus Lope de Vega teda märkas, tema soneti avaldas Lope enda nime all. Varem arvati et ta teenis alates 25 eluaastast sõjaväes, hiljem hakati selles kahtlema. 23 aastaselt debüteeris ta elukutselise näitekirjanikuna, siitpeale pühendab ta sellele kogu oma elu. 30nendate algul oli ta juba tunnustatud ja kuulus ja liikus suurilma poeetilistes ringkondades. Samas talle oli omane sõjaline vaim. 40nendate alguses algab raske periood tema elus isiklikud kaotused + aeg on raske: surevad tema 2 venda ja tema 10 aastane poeg; raske: patukahetsusmeeleolu, kuninga tunded jahenevad teatri vastu muutub vastutulelikuks nendele häältele, mis soovitavad teatri ärakeelamist, lein oli keelatud ja armuintriigi kujutavate näidendite näitamine, vaimulikuteatrit võis teha aga mitte ilmalikke komöödiaid
annaabi.ee 
