tarvitada. Inimestele ja kalasööjatele loomadele ohtlikud ussid on tavaliselt üsna väikesed ja sageli me ei märkagi neid. Kõige levinumad on difüllobotrioos, linnuroni, trieforoos, eubotrioos, diplostomatoos, tetrakotüloos, ergasiloos, asfüksia, angerjate punatud ja haugide katk. 8 Difüllobotrioos Kalade difüllobotrioosi põhjustavad perekonda Diphyllobothrium kuuluvate paelusside plerotserkoidid (vastsed). Suguküps paeluss parasiteerib inimese ja kalasööjate loomade (kass, koer, siga, rebane jt.) peensooles. Meil esinev laiuss on inimesel 1-12m ja loomadel 2-3m pikkune. Laiussi munad väljuvad roojaga. Vette sattunud munadest ja lülidest kooruvad pärast küpsemist idulased koratsiidid. Neid söövad sõudiklased. Sõudiklase organismis muutub koratsiid teise staadiumi vastseks protserkoidiks. Toitudes protserkoide sisaldavatest sõudiklastest, saab kala selle
Söödetakse vastavalt vajadusele, ka profülak tiliselt. · Trienoforoos Triaenophorus'e perekonna paelussidele on kalad nii lisa kui definitiivseks pere meheks. Tekitajaks on Triaenophorus nodulosus. Suguküpsed isendid on 1530 cm (vara kevadel 6080) pikad ja 0,20,4 cm laiad. Täiskasvanud paelussid parasiteerivad peamiselt haugi sooles. Lisaperemeheks on ahven, luts, kiisk, haug, forell ja mitmed teised liigid, kellel entsüsteerunud plerotserkoidid lokaliseeruvad peamiselt maksas. Röövkala soolest satuvad parasiidi munad koos kala väljaheidetega vette. Vees arenevad neist ripsmete abil ujuvad koratsiidid, keda neelavad alla vaheperemeheks olevad sõudiklased. Vaheperemehe kehaõõnes arenevad protserkoidid. Kui invadeeru nud sõudiklane satub kala seedetrakti, siis protserkoid vabaneb, migreerib peremehe lihastesse või maksa, harvemini teistesse siseelunditesse ja areneb sidekoelise kihnuga ümbritsetud plerotserkoidiks (2050
kui ka haigestunud kalade ravil. Kliiniliste tunnuste kadumist ja kalade suremuse vähenemist on saadud sulfamiid ja nitrofuraan preparaatide kasutamisel (furasolidoon). 3)Liguloos Liguloos on kõhuõõne kahjustustega kulgev, peamiselt karplaste invasioonihaigus, mille tekitajaks on linnuroni (Ligula intestinalis) noorvormid. Ligula intestinalis'e plerotserkoidid on suured, tugeva lihaskonnaga valge värvusega helmindid, 5150 cm pikad ja 0,51,5 cm laiad, kes parasiteerivad kalade kõhuõõnes. Täiskasvanud parasiidid lokaliseeruvad kalatoiduliste lindude (haigrud, kajakad, pütid, varesed jt) seedetraktis. Nende munad satuvad koos lindude väljaheidetega vette, kus neist 1520º temperatuuri juures umbes nädalaga kooruvad koratsiidid. Neid
Ussid tuleb koos sisikonnaga kõrvaldada ning kala võib toiduks tarvitada. Inimestele ja kalasööjatele loomadele ohtlikud ussid on tavaliselt üsna väikesed ja sageli me ei märkagi neid. Kõige levinumad on difüllobotrioos, linnuroni, trieforoos, eubotrioos, diplostomatoos, tetrakotüloos, ergasiloos, asfüksia, angerjate punatud ja haugide katk. Difüllobotrioos Kalade difüllobotrioosi põhjustavad perekonda Diphyllobothrium kuuluvate paelusside plerotserkoidid (vastsed). Suguküps paeluss parasiteerib inimese ja kalasööjate loomade (kass, koer, siga, rebane jt.) peensooles. Meil esinev laiuss on inimesel 1-12m ja loomadel 2-3m pikkune. Laiussi munad väljuvad roojaga. Vette sattunud munadest ja lülidest kooruvad pärast küpsemist idulased koratsiidid. Neid söövad sõudiklased. Sõudiklase organismis muutub koratsiid teise staadiumi vastseks protserkoidiks. Toitudes protserkoide sisaldavatest
4 preacanthella; 5 acanthella; 6 täiskasvanud acanthocephala; I veekeskkond; II esimene vaheperemees; III teine vaheperemees; IV lôpp- peremees 54 Lisa 10. Schistocephalus sp. plerotserkoidid ogaliku kõhuõõnest. (Lönnström, www.abo.fi) 55 Lisa 11. Tüüpiline Digenea arengütsükkel 1. muna, 2. miratsiid, 3. esimes vaheperemehes (tigu) olev sporotsüst, 4. esimeses vaheperemehes olev reedia, 5. vabalt elav tserkaar, 6. teises vaheperemehes (kala) sissesopistunud metatserkaar, 7. täiskasvanud isend lõpp-peremehe (linnu) soolestikus. (Thulin et al., 1989) 56
annaabi.ee 
