vaid ühtlasi ka kui eesmärki. Selle maksiimi mõte on, et inimesed pole objektid või vahendid mingite (ühiste) eesmärkide saavutamiseks. Alati tuleb nii ennast kui ka teisi inimesi kohelda kui tingimusteta väärtuslikke. NIETZSCHE 20. sajandil on platonistlik filosoofia sattunud tugeva kriitikatule alla ning on püütud korduvalt platonismi kui mõtlemise tava kõrvale jätta, ületada või dekonstrueerida. Suurimateks platonistliku tava kriitikuteks võib pidada analüütilisele traditsioonile aluse pannud loogilisi positiviste ja kontinentaalse filosoofia raames eksistentsialiste ning nende poolt tunnustatud 19. sajandi mõtlejat nimega Friedrich Nietzsche. Filosoofias käsitles nihilismi esmakordselt Friedrich Nietzsche, kes kuulutas välja "väärtuste", s.o. kultuuri, moraali ja iguse ümberhindamise. Nietzsche pidas kristlikke väärtusi nihilistlikeks ja
on seetõttu ei ole ka “õppimine” midagi muud kui “anamnesis”. Kehtib see matemaatikas, siis peab see kehtima ka eetikas: siingi on voorused mingid kaasasündinud antused, milliseis on vaja vaid teadlikuks saada. Ütleksime seda täpsemalt, tänapäevase filosoofia keeles väljendatult: voorused on inimese kõlbelise teadvuse igikehtivad sisud – idee, mis teadvusse tõustes ning teadmiseks saades on teostatavad, seega “aprioorsed” antused. Just see on platonistliku eetika alussambaks – kuigi Platon ise vaevalt kõiki sellega seostuvaid probleeme nägi. Nii platonistlikus kui ka igas teises filosoofilises eetikas jääb lahendamatuks kurjuse küsimus - ja pealegi osutub inimene selles valguses oma põhiolemuselt ikkagi heaks. Kuri on ta vaid niivõrd, kui võrd ta pole veel teadlik oma headuses. Siin on iga idealistliku orientatsiooniga eetika piir, mida ta ei suuda ületada
iseenesele vastu rääkivana pole kahtlust, et kui ta oleks oma tööd avaldamiseks ette valmistanud, oleks ta sellele probleemile tähelepanu osutanud. Nii on ,, Poeetikas" tegelike asjaolude üksikasjaline kirjeldus ja analüüs ühendatud lühikese ja äraseletamata väitega meile raksesti mõistetava asjaolu kohta. 5 2. ARISTOTELESE MÕTLEMISE ÜLDLAAD Aristoteles ise on ennast alati lugenud platonistliku koolkonna mõtlemistraditsioonide jätkajate hulka, kuigi ta oma õpetaja vaateisse just nende keskseimas nimelt ideedeõpetuse- osas on suhtunud terava, kui mitte öelda lausa hülgava kriitikaga. Aristotelese mõtemaailma kujunemist on pidevalt mõjutanud kahesugused elemendid; ta taotleb ühelt poolt oma filosoofilises mõtlemises asjade ning nähtuste olemuse tõelist tunnetamist ning arvab seda saavutavat üksnes selgesti määratletud mõistete kaasabil
botaanikat. Kuigi nad omavad tähendust autori maailmapildi tundmaõppimisel, ei oma nad filosoofia seisukohalt mainimisväärset tähendust. Seda huvipakkuvamaks osutuvad nad aga üldise teadusliku, eriti aga loodusteadusliku mõtlemise seisukohalt neile, kes tegelevad sellealase mõtlemise ajaloo uurimisega. 4. Aristotelese mõtlemise üldlaad. Aristoteles ise on ennast alati lugenud platonistliku koolkonna mõtlemistraditsioonide jätkajate hulka, kuigi ta suhtub oma õpetaja vaateisse kriitiliselt. Aristotelese mõttemaailma on mõjutanud kahesugused elemendid; ta taotleb ühelt poolt oma filosoofilises mõtlemises asjade ning nähtuste olemuse tõelist tunnetamist ning arvab seda saavutavat selgesti määratletud mõistete kaasabil. Selles suhtes jätkab ta sokraatilis-platonistlikku mõtlemistraditsiooni ja filosoofia ei tähenda tema käsitluses muud kui "mõistete teadust"
lõhna ja maitsebuketi järgi on vaja tuletada veini mark ning aastakäik. Leian, et taoline täpsustus on hädavajalik, sest psühhoanalüütilises mõistesüsteemis sõnasõnalise tõlgenduse juurde jäämine ning definitsioonidesse takerdumine võib oluliselt kammitseda mõtlemist ning viia veidrate ning ekslike järeldusteni. 3.2.6. Arhetüübid Arhetüüpide kontseptsioon kuulub muidugi Jungi tähtsama panuse hulka. Tegemist on platonistliku ideega, kus ,,ideedemaailmas" asuv ideaal ehk abstraktsioon ,,loob" reaalmaailmas 31 asju ning tõlgendusi vastavalt sellele ideaalile. Kontseptsioon ,,asi iseeneses" on muidugi hästi tuttav ka Kanti kaudu ning samalaadseid mõtteid võib leida Rudolf Ottolt. Sõna ,,arhetüüp" ise on Jungi sõnul pärit Augustinuselt. Jung kinnitab, et idee ise ei ole temapoolne originaallooming.
annaabi.ee 
