väli pikaks veninud, moodustades mitmesaja Maa raadiuse pikkuse saba. Et Maa raadius on pisut alla 6400 kilomeetri, on Maa magnetväljal hiigelmõõtmed: selle suurim võimalik pikkus on tublisti üle miljoni kilomeetri. Joonis 1: Päikesetuule mõju Maa magnetosfäärile 2 Kahe magneti samamärgiliste pooluste lähendamine teineteisele pole hõlpus, sest nad tõukuvad, nende magnetväljad ei saa teineteisega liituda. Maa ja planeetidevahelise magnetvälja puhul on olukord samasugune. Väljad ei saa teineteisega liituda, vaid Maa magnetväja piirkond, maakera magnetosfäär, moodustab planeetidevahelises magnetväljas õõnsuse. Seega on Maa magnetosfäär meid ümbritsev ilmaruumi piirkond, kus plasma käitumist juhib Maa magnetväli. Ühtlasi varjestab magnetväli maakera päikesetuule eest ja osaleb sedasi elu võimaldamisel Maal. Kui magnetväli puuduks või oleks tegelikust nõrgem, puhuks
Mesosfäär - Pole osooni ega veeauru - 50-90 km kõrgusel - Temperatuur 60 km kõrguseni 50 kraadi, peale seda langeb temperatuur -70 kraadini - Põlevad atmosfääri sattunud meteoriidid Termosfäär - Tekivad virmalised - Seal lendavad kosmoselaevad ja satelliidid - 90-500 km kõrgusel - Kaitseb maailmaruumi ohtlike mõjude eest Eksosfäär - Üleminekukiht Maa atmosfääri ja planeetidevahelise ruumi vahel - 500-1000 km kõrgusel - Õhu väga väike tihedus Atmosfääri tähtsus • Tagab elu võimalikkuse Maal, sisaldades hapnikku: hingamine, põlemine • Võimaldab roheliste taimede elu • On elukeskkond • Toimuvad kliimaprotsessid ja kujuneb ilm • Tagab keskmise temperatuuri ja vähendab selle kõikumisi • Kaitseb Maad kosmiliste taevakehade ja UV- kiirguse eest • Võimalikud keemilised reaktsioonid: oksüdeerumine
poolest Seda määravad ära A. N. Tolstoi loomingu üldised põhimõtted. Talle on iseloomulik tähtsate ühiskondlike sündmuste laialdane eepiline reprodutseerimine. A. N. Tolstoi teaduslik-fantastilistele romaanidele on omane keerukas haarav intriig, konfliktide teravus, tegevuse dünaamilisus. Kirjanik on osanud oma teoseid tõeliselt huvitavaks teha, mille tulemusena on nad võitnud lugejate poolehoiu. Romaan «Aeliita» on üles ehitatud huvitavale seikluslikule intriigile, planeetidevahelise ühenduse haaravale tehnilisele probleemile. Romaani peakangelane Gussev on energiline vene inimene, kes viib Marsi rõhutud rahva ülestõusule. Temaga algab galerii A. N. Tolstoi poolt järgnevatel aastatel loodud kartmatute, vabadustarmastavate revolutsioonivõitlejate kujudest. Gussev on autorile kallis kui kaasmaalane, kes ihkas nii väga kodumaale jõuda. Kodumaaigatsus läbib kogu romaani. Just see tunne määrab kindlaks teose poliitilise sisu, ta realistlikke jooni.
UFOks nimetatakse õhus või maismaal vaadeldud eset või valgusnähtust, mille välimus, liikumistee, dünaamika ning kiirus ei ole tavapärase loogika järgi seletatav ning mille põhjalik uurimine pädevate spetsialistide poolt ei võimalda vaadeldud nähtuse iseloomu üheselt tuvastada. Algselt oli mõiste kasutusel lennunduses, sõjanduses ja mujal, tähistamaks lendavaid objekte, mida ei olnud veel identifitseeritud. Selle mõiste järgi ei saa lendav objekt, mis on tuvastatud näiteks planeetidevahelise kosmoselaevana, enam olla UFO, sest ta pole tundmatu objekt. Alates 1950. aastatest on UFO hakanud tähendama pigem oletatavaid Maa-välistest tsivilisatsioonidest siia saabunud lennumasinaid ("lendavaid taldrikuid") koos tulnukatega. 1. Visuaalne kontakt: tulnuka vi tema transpordivahendi nägemine 2. Materiaalne kontakt: leitakse materiaalseid tendeid (näiteks võimaliku eelneva 1. tasandi kontakti järel) nagu praht, lennuaparaadi osad vms või UFO mõjutab
loojub. Seal kaob ta korraks silmapiiri taha, et siis uuesti nähtavale ilmuda. Niisugune hüppamine toimub ajal mil Merkuur asub periheelis, sest siis on tema orbitaalne nurkkiirus teatava aja jooksul suurem pöörlemise nurkkiirusest. (3) Märgatav sarnasus Kuuga Väljanägemine on Merkuuril nagu kuul, 1974. aastani teati raadiolokatsiooni kaudu Merkuuri pinnast vaid seda, et ta on väga ebatasane. Olulisi teadmisi tõid planeetidevahelise automaatjaama ,,Mariner 10" kolm seni ainsat möödalendu Merkuurist oli 300 kilomeetrit ning planeedi pinnast õnnestus pildistada umbes poolt kuna kõigil Mariner 10 lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoopidega saadud Kuu fotodele. Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib Mariner 10 poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti pidada Kkuu fotodeks, sest sarnasus on hämmastav. Ka Merkuuril näeme kraatreid ja meresid
välimus, liikumistee, dünaamika ning kiirus ei ole tavapärase loogika järgi seletatav ning mille põhjalik uurimine pädevate spetsialistide poolt ei võimalda vaadeldud nähtuse iseloomu üheselt tuvastada. Algselt oli mõiste kasutusel lennunduses, sõjanduses ja mujal, tähistamaks lendavaid objekte, mida ei olnud veel identifitseeritud. Selle mõiste järgi ei saa lendav objekt, mis on tuvastatud näiteks planeetidevahelise kosmoselaevana, enam olla UFO, sest ta pole tundmatu objekt. Ufoloogid on UFO-vaatlused ja -kontaktid jaganud nelja kategooriasse: Visuaalne kontakt: tulnuka vi tema transpordivahendi nägemine Materiaalne kontakt: leitakse materiaalseid tendeid (näiteks võimaliku eelneva 1. tasandi kontakti järel) nagu praht, lennuaparaadi osad vms või UFO mõjutab füüsiliselt inimtegevust Füüsiline kontakt: isik või isikute grupp kontakteerub otseselt olenditega väljastpoolt meie planeeti
reageerides moodustas ta süsihappe. See omakorda tekitas kaltsiumiga ühinedes lubjakivi. Veenusel jäi aga CO2 atmosfääri, kus ta oma tohutu hulga tõttu tekitab väga tugeva kasvuhooneefekti, millest paratamatult tuleneb ülikõrge temperatuur ja rõhk planeedi õhkkonnas ja pinnal. Suur kuumus ja õhurõhk määravadki tingimused Veenuse pinnal. Mariner 5 Aastal 1967, 19 oktoober. Kosmoseaparaadid mõõtsid planeetidevahelise ja Veenuse magnetväljad, UV kogust atmosfääris. Pärast missiooni oli selge,et Veenus on väga kuuma pinna ja tiheda atmosfääriga. Leiti, süsihappegaas Veenuse atmosfääris laguneb valguse mõjul vingugaasiks ja hapnikuks. Kuna rekombinatsioon (vastaslaengutega osakeste ühinemine) on aeglane, peaks kogu CO2 lagunema mõne aastatuhandega. Venera 7 Aastal 1970. Langevarjuga lasti Veenuse pinnale kapsel, mis edastaks signaale.
Atmosfäär Atmosfäär on Maa gaasiline ümbris. Atmosfäär kujutab endast gaaside mehhaanilist segu, erinevatel koostisosadel on erinev tekkemehhanism ja vanus. Atmosfääri alumiseks piiriks on maismaa või merepind ehk aluspind, ülemist piiri on aga raske hinnata. Atmosfääri olemasolu kohta otsustatakse õhu tiheduse järgi (Maapinnal on tihedus = 1,24 1,30kg/m3). Alates kõrgustest 60-70tuhat km läheb tihedus ühtlaselt üle planeetidevahelise ruumi tiheduseks (10-21kg/m3). Sellisel kõrgusel on molekulide vaba tee pikkused tuhanded kilomeetrid. Satelliitide ja sondide lennud näitavad, et atmosfäär ulatub kuni 3000km-ni (Väga levinud kõrguse väärtus on 1000km). Atmosfäär ei ole ideaalne sfäär, ta on Päikesele vastassuunas välja venitatud. Arvatakse, et see väljasopistus kujutab endast lämmastiku ja hapniku kogumit. Maa ,,gaasilise saba" pikkus on ligikaudu 120*106m
päeva, moodustades täpselt 2/3 tema tiirlemisperioodist. See pole tegelikult juhuslik kokkusattumus, vaid tingitud Päikese poolt tekitatud loodejõududest. Päikeseööpäev on sellel plandeedil 176 korda maisest pikem, võrdudes kahe Merkuuri aastaga.(1) 1.2. Väljanägemine nagu Kuul 1974. aastani teati raadiolokatsiooni kaudu Merkuuri pinnast vaid seda, et ta on väga ebatasane. Olulisi teadmisi tõid planeetidevahelise automaatjaama ,,Mariner 10" kolm seni ainsat möödalendu Merkuurist 1974. ja 1975. aastal. Automaatjaama vähim kaugus Merkuurist oli 300 kilomeetrit ning planeedi pinnast õnnestus pildistada umbes poolt, kuna kõigil ,,Mariner 10" lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoobiga saadud Kuu fotodele. Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib ,,Mariner 10" poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti
Seejärel tuleb hajus ketas, piirkond, mis ulatud Kuiperi vööst kaugele tahapoole , mille piirkonna kehad on paisatud tugevalt elliptilistele ja suure kaldega orbiitidele. Veel palju kaugemal asub Oorti pilv, kust on aravatavasti pärit enamik komeete. Usutakse, et Oorti pilv ümbritseb Päikesesüsteemi igast küljest ning sisaldab miljardeid komeete. 4.1. Asteroidid Tihtipeale peetakse asteroide Päikesesüsteemi moodudtumisest järele jäänud prahiks, aga tegelikult võivad nad meile planeetidevahelise keskkonna ajaloost üsnagi palju jutustada. Asteroidid on taevakehad, mis koosnevad kivimitest ja metallilistest ainetest ning mille läbimõõt ulatub mõnest meetrist sadade kilomeetriteni. Enamik neist tiirleb ümber Päikese Marsi ja Jupiteri vahel. Seda ala nimetatakse asteroidide vööks. On ka asteroide, mille orbiit ristub Maa omaga, mistõttu võivad nad Maaga kokku põrgata. Praeguseks on kataloogi kantud umbes 400 00 asteroidi ja 14 000 nendest on saanud omale ka nime.
Eriti huvitav on vaatepilt kohtades, kus Päike sel ajal parajasti tõuseb või loojub. Siin kaob Päike korraks silmapiiri taha, et siis uuesti nähtavale ilmuda. Selline hüppamine toimub ajal, mil Merkuur asub periheelis, sest siis tema orbitaalne nurkkiirus on teatava aja jooksul suurem pöörlemise nurkkiiruset. [2] Raadiolokatsiooni põhjal teati Merkuuri pinnast 1974. aastani vaid seda, et ta on väga ebatasane. Olulisi teadmisi tõid planeetidevahelise automaatjaama "Mariner 10" kolm möödalendu Merkuurist 1974. ja 1975. aastal, mis senini on jäänud ka ainsateks. -6- Automaatjaama minimaalne kaugus Merkuurist oli 300 km ning planeedi pinnast õnnestus pildistada umbes poolt, kuna kõigil "Mariner 10" lähenemistel oli valgustatud üks ja seesama poolkera. Piltide lahutusvõime vastas ligikaudu Maalt teleskoopidega saadud Kuu fotodele. Kui kraatrite olemasolu Merkuuril võis vähemalt aimata, siis magnetvälja avastamine
annaabi.ee 
