kaasiku keskel olevasse tallu. Vend läks edasi, kuni vastu tuli see sama talu, milles oli 4 noort neidu. Keegi neist ei teadnud kuhu kodukana läinud oli kuid ütles kust leida tüdrukut. Aga keskmine vand nagu vanemki ütles, et tema ei taha kosja. Ka kolmas vend ütles et tema otsingud on läinud tühja. Vanem vend teatas, et nad peaksid oma surnud isa soovil liisku tõmbama, et teada kes neist saab kunigaks. Teised vennad olid nõus ning järgmiselt päeaval plaanitigi seda tegema minna. Õhtul, pimedas läks noorim poeg kurvalt isa hauale. Astus hauale, mille peale isa küsis, et kes seal on. Ta vastas et see on tema noorim poeg keda isa kunagi näinud polnud ja palus tal uuest ellu ärgata. Isa vastas, et ta ei saa kuid lubas oma poegi valvata.
aastal kirjutas Heino Puhvel Eesti Päevalehes: «...monumendi loomisel tuleks mõelda August Gailitile, kelle sünnikoht on Valga lähistel. Veelgi originaalsemad oleksid valgalased, kui nad püstitaks monumendi Toomas Nipernaadile, mis oleks esimene kirjandusliku kangelase monument Eestis. Nipernaadi on hingelt lõunaeestlane, nagu oli August Gailitki. Seepärast oleks Valga oma rahutu maastikulise profiili poolest õige asupaik rahutule Nipernaadile ja tema loojale.» Mõned aastad tagasi plaanitigi Nipernaadi pronksi valamist. Mäletatavalt tegi Valga linnavalitsus projekti eesmärgiga hiljemalt 2002. aasta kevadeks paigaldada Toomas Nipernaadi skulptuur Valgas Säde parki. Skulptuur telliti August Gailiti mälestuseks, et tähistada Eesti ühe omanäolisema, suurepärase huumorimeelega kirjandusklassiku 110. sünniaastapäeva. Paraku ei leitud mälestusmärgi rajamiseks raha ning see on tänaseni püstitamata. See iluviga vajaks parandamist!
aastal kirjutas Heino Puhvel Eesti Päevalehes: "Monumendi loomisel tuleks mõelda August Gailitile, kelle sünnikoht on Valga lähistel. Veelgi originaalsemad oleksid valgalased, kui nad püstitaks monumendi Toomas Nipernaadile, mis oleks esimene kirjandusliku kangelase monument Eestis. Nipernaadi on hingelt lõunaeestlane, nagu oli August Gailitki. Seepärast oleks Valga oma rahutu maastikulise profiili poolest õige asupaik rahutule Nipernaadile ja tema loojale." Mõned aastad tagasi plaanitigi Nipernaadi pronksi valamist. Mäletatavalt tegi Valga linnavalitsus projekti eesmärgiga hiljemalt 2002. aasta kevadeks paigaldada Toomas Nipernaadi skulptuur Valga Säde parki. Skulptuur telliti August Gailiti mälestuseks, et tähistada Eesti ühe omanäolisema, suurepärase huumorimeelega kirjandusklassiku 110. sünniaastapäeva. Paraku ei leitud mälestusmärgi rajamiseks rahalist katet ning mälestusmärk on püstitamata. Looming:
isegi hea metsatükk olema. Andres oli Vargamäe ostnud seetõttu, et teised sobilikud talud oli juba ära ostetud või pole müüdud. Oli ka kallimaid kohti müügis, aga nende peale Andrese hammas ei hakanud. Andres pole sellise kaalutusega Vargamäed ostnud, et hiljem saaksid mingid vöörad inimesed selle koha üle võtta, vaid et tema omad lapsed selle taluga edasi tegeleksid. Andres tahtis rabad loomakandvaks teha, et nad ei peaks enam kõhuvi vee ja muda sees ulpima, seetõttu plaanitigi kohe alguses uusi kraave kaevama hakata. Plaaniti ka uusi kambreid peagi ehitama hakata, kuna vanad olid juba lagunenud ja loomadele tuli ka ruumi tegema hakata. Andresel oli ka soov teha oma aed, kus kasvaksid viljapuud ja lilled, seda oli tahtnud koheselt teha, kui ta Vargamäele jõudis. Tööde käigus tuli ilmseks ka see, et põllulapid olid võsasse kasvamas, ning need tuli juurtest ja mätastest puhtaks teha.
1995. aastal kirjutas Heino Puhvel Eesti Päevalehes: "Monumendi loomisel tuleks mõelda August Gailitile, kelle sünnikoht on Valga lähistel. Veelgi originaalsemad oleksid valgalased, kui nad püstitaks monumendi Toomas Nipernaadile, mis oleks esimene kirjandusliku kangelase monument Eestis. Nipernaadi on hingelt lõunaeestlane, nagu oli August Gailitki. Seepärast oleks Valga oma rahutu maastikulise profiili poolest õige asupaik rahutule Nipernaadile ja tema loojale." Mõned aastad tagasi plaanitigi Nipernaadi pronksi valamist. Mäletatavalt tegi Valga 5 linnavalitsus projekti eesmärgiga hiljemalt 2002. aasta kevadeks paigaldada Toomas Nipernaadi skulptuur Valga Säde parki. Skulptuur telliti August Gailiti mälestuseks, et tähistada Eesti ühe omanäolisema, suurepärase huumorimeelega kirjandusklassiku 110. sünniaastapäeva. Paraku ei leitud mälestusmärgi rajamiseks rahalist katet ning mälestusmärk on püstitamata
väliskunsti Kadrioru kunstimuuseumis, Johannes Mikkeli kunstikogu Mikkeli muuseumis, eesti 20. sajandi modernistliku kunstniku Adamson-Ericu loomingut tema isikumuuseumis ning eesti kunsti 18. sajandist tänapäevani Kumu kunstimuuseumis. Pärast Noor-Eesti suurt kunstinäitust Tartus 1910. aastal hakati arutama alusepanekut eesti kunsti muuseumile. Mõtte algatajaks oli ka Eesti Rahva Muuseumi asutamisel olulist rolli mänginud Kristjan Raud. Esialgu plaanitigi avada ERMi kujutava kunsti osakond, kuid põlvkondade vaheliste arusaamatuste tõttu jäi mõte mitmeks aastaks soiku. Uuesti tõstatas küsimuse 1913. aastal kodumaale naasnud ning Eesti Kunstiseltsi etteotsa asunud Ants Laikmaa. 4. detsembril 1915 tulid Tallinnas kokku kunstnikud ja ühiskonnategelased ning hääletasid üksmeelselt ERM Tallinna osakonna asutamise poolt. Alanud I maailmasõja tõttu toimus osakonna pidulik asutamine 15. aprilli 1918
okt. SRK alustas riigivõimu tegelikku ülevõtmist, sest Petrogradis oli see õnnestunud. Vormistati dokument, mille kohaselt kõrgem täidesaatev võim läks Jaan Poskalt üle Viktor Kingissepale. Valimised olid ebademokraatlikud, Eesti Asutava Kogu valimistel, kui selgus, et enamlased ei võidaks neid, siis katkestatu valimised. Kärbiti kodanikuõigusi. Majandusreformid pankade, tööstusettevõtete, suuräride, hotellide jms riigistamine. Maa kuulutati riigi omandiks. Maapäeval vist plaanitigi, et niipea kui Saka okupatsioon on muutumas tõelisuseks, tuleb Eesti kuulutada iseseisvaks. 1918. jaanuaris loodi kontaktid välisriikidega ja tutvustati neile Eesti taotlusi vms. Kalendri muutumine!!. Saksa armee üldpealetung algas 18. veebruaril. 19. veebruaril moodustati Eesti Päästekomitee Konstantin Konik, Konstantin Päts, Jüri Vilm. Koostati Iseseisvusmanifest, milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks
annaabi.ee 
