koputi asemel on Marley nägu, kuid hetke pärast muutus nägu uuesti koputiks. Sisse astunud ja kõik toad üle vaadanud, istus Scrooge kamina ette, kuid jäsku hakasid kõik kellukesed, mida keegi ei kasutanud helisema, kuid see lõppes paari minuti pärast. Siis aga kuulis Scrooge kolinat, nagu keegi oleks veinikaupmehe keldris rasket ahelat üle vaatide tirinud. Kolin lähenes Scrooge korterile. See oli Marley kummitus, ning tema rinda ja võõkohta pitsitas ahel, see oli pikk ja oli koormatud võtmete, tabalukkude, arveraamatute, rahalaegaste ning kukrutega. Vaim rääkis Scrooge'le, et ta tulnud sinna selleks, et hoiatada teda,öelda talle, et tal on veel võimalus Marley saatust vältida, ja et teda külastavad veel kolm vaimu. Samal ööl kell üks tuli tema juurde esimene kolmest vaimust. See oli kummaline olevus, kes sarnanes lapsega, ent polnud ometi laps, vaid pigem nagu vana mees, tal olid pikad
ehitusel rassiv nõukogude naine ja kaugel beebiajakirjades kohatud rõõsadest superemadest. Esimesed raskused ilmnesid juba sünnitusosakonnas. Teisel päeval oli valus imetada ja kolmandal tulid lõhed. Raamatutest võis lugeda, et tavalisim põhjus on lapse vale asend, kuid siin tundus kõik korras olevat. Võtsin kuulda üht ja teist nõu, ent miski ei aidanud. Viiendal nädalal ärkasin öösel lapse nutu peale üles ja nutsin kaasa. Valu imetamisel oli paisunud talumatuks ja hinge pitsitas hirm, et meie imetamisprojekti lõppakord pole kaugel. Talupojamõistust appi võttes saime lõpuks mäele, kuid teekond võinuks olla palju lühem. Valule seletust otsides asusin rinnaga toitmise teemat lähemalt uurima. Mida rohkem ma kuulsin ja lugesin, seda enam imestasin. Miks on millestki nii loomulikust kui imetamine saanud meie ajastu üks suuremaid sotsiaalseid ja bioloogilisi paradokse? Lapsele luti eest
et pigem asuti ise oma võimu kindlustama ja tüüriti autoritaarsuse poole. Kuna antud teema pakub väga palju erinevaid lähenemisnurki, siis proovin oma kirjatükis lähtuda sellest, mis põhjustel Eesti demokraatia siiski kaotas ning kas laiemas kontekstis oli sellel suurem osa vabadussõjalaste põhiseadusel või 1934. aasta riigipöördel. Eesti majanduselu ja poliitiline süsteem sattusid kriisi 1930–ndate aastate alguses, kui majandussurutis riiki kõvasti pitsitas. 1932. aastal oli töötuid juba 32 tuhat. Levisid üldine rahulolematus ning parempoolsete nõudmised muutmaks põhiseadust, mis vähendaks Riigikogu suuri volitusi ning tugevdaks täidesaatvat võimu. 1 Sellised meeleolud andsid juba aimu, et demokraatia võib ohus olla ning samal ajal polnud sellised tendentsid erilised – mitmel pool maailmas oli sama olukord, kus usuti vajavat täidesaatva võimu tugevnemist.
väsinult."" (Ravic) Lk 448,,,,Ma hävitasin ühe elaja, kes oli tuhandekordselt hirmsama surma ära teeninud. Ma olen oma elus tapnud kümneid inimesi, kellega mul midagi pistmist ei olnud, ja mulle on selle eest aumärke antud, ja ma ei tapnud neid sugugi ausas võitluses, vaid jälitasin neid, 1 Gaasbensiin luurasin, hiilisin selja tagant ligi ja kargasin kallale, kui nad midagi ei aimanud, ja see oli sõda ja seda peeti auasjaks. Ainus, mis mul mõni aeg kurgus pitsitas, oli see, et ma ei saanud talle kõike enne seda näkku öelda. Ma tean, et see oli idiootlik soov. Nüüd on ta surnud, ja ta ei saa enam ühtegi inimest piinata, ja ma magan hästi, ja see kõik on minust nüüd nii kaugel, nagu loeksin ma seda ajalehest."" (Ravic) Lk 451,,Rolande oli kodanlik naine, kes oli teenistuses olnud. Kas see ametikoht oli tütarlaste pansionis või lõbumajas, ei mänginud mingit rolli. Ta oli ausalt oma ametikohuseid täitnud,
sääred tegema, enne kui taadid oleksid kannatuse kaotanud ja me kaela peale tulnud. . Viimaks tädi tuli ja nakkas mult kõiksugu asju küsima; ma ei võinud kuidagi vastata, sest ei teadnud, mis oli õieti lahti. Mehed olid nüüd koledas ärevuses; mõned kippusid otsekohe minema, et kõrilõikajaid tabada; nad ütlesid, et ainult mõni minut puudub keskööst. Teised katsusid neid paigal pidada ja käskisid oodata, kuni lamba määgimist kuuldub. Tädi aga pitsitas mind küsimustega; olin nii hädas, et oleksin kas või maa alla vajunud. Ja tuba läks aina palavamaks ja palavamaks. Või hakkas sulama, jooksis mul kõrvade taha ja mööda kukalt alla. Parajasti kui keegi ütles: «Mina olen selle poolt, et läheme nüüd otsekohe ja võtame nad onnis kinni, kui nad tulevad,» siis pidin otse ümber kukkuma: üks võinire hakkas mööda mu otsaesist alla venima, tädi Sally nägi seda, läks näost lumivalgeks ja ütles:
Nähes, kui vähe Indrekul kotis raha, ütles Tigapuu etteheitvalt: ,,Kuidas sa nii vähese rahaga julgesid kodust välja tulla? Või oled sa suurema jao kuhugi kõrvale toimetanud? Ära sa, jumala pärast, raha kasti pane, sealt lüüakse ta kohe üle." ,,Pole mul teda kasti ega kuhugi mujale panna," vastas Indrek. ,,Noh, siis pidi küll vana ise su puhtaks poleerima," arvas Tigapuu. ,,Sest ega siis inimene ometi nii kerge karmaniga linna sõida. Palju sa vanale andsid? Palju ta välja pitsitas?" ,,Viiskümmend," vastas Indrek. ,,Viiskümmend!" hüüdis Tigapuu. ,,Oled sa hull peast? Vanale kohe viiskümmend! See on lihtsalt sigadus. Sõber tahab sinult rubla, sa ei anna, aga hundilõugu viskad korraga viiskümmend. Sest ühte pead sa teadma: seda raha ei näe sa enam kunagi. Niisugune on meie vana. Oleks and kolmkümmend, aga sina korraga viiskümmend. Lihtsalt häbi, et kingin oma sõpruse inimesele, kes toidab mind näruste kopikatega
annaabi.ee 
