Skeletiehituse poolest olid need olendid üsna sarnased gratsiilsetele australopiteekustele, välja arvatud suurem ajukolju ja väiksemad purihambad. Esialgu ei tunnustanud enamik paleoantropolooge Leakey'de leide Homo-liigina, vaid pidas neid mingiks gratsiilsete australopitetsiinide vormiks. Siin toimisid tugevasti juurdunud eelarvamused: inimese ajumaht peab olema vähemalt 750–800 cm³ ja esimesed inimesed pidid tekkima märksa hiljem (seni esimese inimesena tunnustatud Homo erectus (Pithecanthropus) arvati olevat tekkinud vähem kui 1 miljon aastat tagasi). Kuid Louis Leakey nimetas inimeseks (Homo) tunduvalt väiksema ajumahuga olendi ja viis selle eksisteerimise umbes miljon aastat varasemasse aega. Hiljem leiti habilise-tüüpi fossiile mitmelt poolt Ida-, Kirde- ja Lõuna-Aafrikast vanusega 2,4–1,6 miljonit aastat (töödeldud kive ja tööriistu kihtidest kuni vanusega 2,5 miljonit aastat) ja erinevus australopitetsiinidest sai üldtunnustatuks
ühtsele standardile vastavate isendite kogumit, aga mitte kui ruumis ja ajas muutuvaid populatsioone, mida iseloomustab individuaalne, sooline, geograafiline jms. muutlikkus. Seetõttu anti peaaegu igale fossiilsele leiule, mis millegi poolest erines teistest, iseseisva taksoni - liigi või perekonna - staatus. Varasem antropogeneesialane kirjandus kubiseb inimlaste perekondadest ja liikidest (Australopithecus, Paranthropus, Telanthropus, Meganthropus, Pithecanthropus, Sinanthropus, Homo heidelbergensis, H. neanderthalensis, H. rhodesiensis, H. soloensis jt.) ning nende fülogeneetiliste seoste mitmesugustest tõlgendustest. Enamik tänapäeva paleoantropolooge käsitab inimlaste fossiilseid taksoneid märksa laiemalt, arvestades taksonisisest mitmekesisust. 1.3. Inimlaste stadiaalne evolutsioon. Selle seisukoha järgi läbis inimese evolutsioon rea selgepiirilisi staadiume (protantropus, arhantropus, paleoantropus,
!Homo erectus georgicus - Gruusia inimene. Arvatakse, et tegemist on Homo habilise järeltulija ning Homo erectuse eellasega. Homo erectus (sirge inimene) on Homini, kes elas u. 1.8 milj - 140k a. tagasi. Liik oli pärit Aafrikast ning levis edasi tänapäeva Gruusia, India, Hiina aladele ning ka Jaava saarele. Homo erectused kasutasid tuld ja küpsetasid liha, mille tulemusel hakkas arvatavasti suurenema nende aju võimekus. Homo erectuse leide: Pithecanthropus erectus - Jaava inimene. Avastas Hollandi paleantropoloog Eugène Dubois. Sinatrophus pekinensis - Pekingi-Hiina inimene. Leiti Pekingist Zhoukoudiani koobastest. Nariokotome poiss ehk Turkana poiss on kõige paremini säilinud inimlane (Homo erectus). Leiti Turkana järve läänekaldalt (tänapäeva Keeniast). !Homo heidelbergensis - Heidelbergi inimene, arenes arvatavasti välja Homo erectusest u. 600k a. tagasi ning suri välja u. 200k a. tagasi
Skeletiehituse poolest olid need olendid üsna sarnased gratsiilsetele australopiteekustele, välja arvatud suurem ajukolju ja väiksemad purihambad. Esialgu ei tunnustanud enamik paleoantropoloogeLeakey'de leide Homo-liigina, vaid pidas neid mingiks gratsiilsete australopitetsiinide vormiks. Siin toimisid tugevasti juurdunud eelarvamused: inimese ajumaht peab olema vähemalt 750800 cm³ ja esimesed inimesed pidid tekkima märksa hiljem (seni esimese inimesena tunnustatud Homo erectus (Pithecanthropus) arvati olevat tekkinud vähem kui 1 miljon aastat tagasi). Kuid Louis Leakey nimetas inimeseks (Homo) tunduvalt väiksema ajumahuga olendi ja viis selle eksisteerimise umbes miljon aastat varasemasse aega. Hiljem leiti habilise-tüüpi fossiile mitmelt poolt Ida-, Kirde- ja Lõuna-Aafrikast vanusega 2,41,6 miljonit aastat (töödeldud kive ja tööriistu kihtidest kuni vanusega 2,5 miljonit aastat) ja erinevus australopitetsiinidest sai üldtunnustatuks
veerekivitööriist (ühest küljest killud ära löödud, kivi terav) Esiaeg ja arheoloogia alused (AIA6042) HOMO ERECTUS a) arenes välja Australopithecus africanusest elas 200-300 000 a ja suri välja, b) arenes edasi Homo habilisest, kes ise arenes Australopithecus africanusest. Luid leidub mitmel pool maailmas · Eugene Dubois ja Jaava inimene 1891 (lihtsalt võttis kätte ja läks, oli teadlik Darwini teooriast). Ise nimetas Pithecanthropus erectuseks nad, dateeris 400-500 000 a vanaks, seejärel dateeriti 900 000 a vanaks, praeguseks on dateering 1,8 mln. · Zhoukoudiani koobas Hiinas (1920ndad) Sinanthropus pekihensis (Hiina-Pekingi inimene), u 500 000 a vana. Leiti ka tuhka ehk osati kasutada tuld · Heidelbergi alalõualuu 1907 Heidelbergi inimene, leide ka Aafrikast (u 1 mln a vanad). Arvatakse, et neist, kes Euroopasse rändasid, said neandertaallased, nendest, kes Aafrikasse
3 5. Artikuleeritud kõne. 6. Ajukolju suurus võrreldes näokoljuga. Ajukolju võimas areng on seotud suuraju poolkerade arenguga. Peaaju maht on (meestel) keskmiselt 1450 cm³, gorillal on see 510 cm³, simpansil 420 cm³. Paleontoloogia näitab, et esimesed primaadid ilmusid eluareenile üle 50 miljoni aasta tagasi. Esimese tõelise inimlase ahvinimese (Pithecanthropus) jäänused (kolju kaas, reieluu ja hambad) avastas aastail 1891 1892 hollandi teadlane Euqene Dubois Indoneesisas Jaava saarelt Solo jõe kaldalt. Leitud ahvinimene oli u 165 cm pikk, pikliku peaga, umbes 900cm³ koljumahuga. Nimetati ta püstiseks ahvinimeseks. 1929. a. leiti Hiinas Pekingi lähedal kolju, selle omanik ristiti pekingi hiina inimeseks. Et ta ei erinenud kuigivõrd püstisest ahvinimesest nimetasid antropoloogid teda nüüd pekingi ahvinimeseks.
annaabi.ee 
