liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku. Soonte vahel olevaid alasid nimetatakse tiivasulgudeks
Teist nii kontsentreeritud valgu- ja energiaallikat looduses lihtsalt pole. Teiste mitte verd imevate putukate emasloomad peavad mitmeid päevi näiteks nektarit või taimelehti sööma, et munade arenguks vajalik kogus toitaineid koguda. Sääsk saab kogu vajaliku portsu kätte umbes 10 minutit kestva, kuid imejale võrdlemisi ohtliku imemispingutusega. Pisteaparaat moodustub ülahuulest, alahuule sees asuvatest ala- ja ülalõugadest, mis on muutunud pisteharjasteks. Isastel on pisteharjased taandarenenud ning pisteaparaati kasutatakse vaid vee ning taimemahlade tarbimiseks. Pärast torget naha sisse hakkab sääsk eritama hüübimist takistavaid aineid - antikoagulante - sisaldavat sülge, mis soodustab muuhulgas ka taimede mahlavoolu. Mille järgi sääsed oma ohvri leiavad? Sääsed orienteeruvad saagi leidmisel põhiliselt süsihappegaasi lõhna järgi. Nad suudavad juba mõnekümne meetri kauguselt õhus ära tunda
pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30 Jalad on hästi arenenud lühitundaliste tundlates ei ületa lülide arv 30 tagajalad-hüppejalad Tundlad on õige lühikesed, koosnedes kahest Jalad on ühepäevikulistel suuremast aluslülist ja peenest tundlapiust. tüüpilised jooksujalad lühikesed harjasjad tundlad Jalad on pikad ja peenikesed Täide lõuad on muundunud pisteharjasteks Jalad on tugevad ning hästi arenenud, haakejalgade tüüpi. Tundlad on 3-5 lülilised Jalad on enamasti jooksujalgade tüüpi nendega haistavad ja kombivad Jooksu-, hüppe-, kaeve- või ujujalad niitjad, umbes sama pikad kui keha jooksujalad hösti arenenud, lühikesed ei ole
Sumistid vibreerivad koos lennutiibadega ja aitavad tasakaalu hoida. Oskavad lennata ka tagurpidi, külgsuunas või isegi selili. Mõned kahetiivalised on kõigesööjad, mõned toituvad püsisoojaste verest ja lihast. Huvitav fakt on, et sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, kellel on vaja enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taime mahla. Kahetiivalised on pistmissuised, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab putukas looma või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. Kiletiivalised- (nt mesilased, herilased, sipelgad) Neil on kaks paari läbipaistvaid tiibu ja iseloomulik peenike piht rindmiku ning tagakeha vahel. Peas asub paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad. Kiletiivaliste eluviis on mitmekesine, paljud elavad puidus,
Taimtoidulistel putukatel on ülalõugadel teravad servad ja mälumispinnad. Röövtoidulistel on ülalõuad teravatipulised ja kohastunud saagi kinnihoidmiseks, surmamiseks ning tükkide rebimiseks. (Teder) Libamissuised on kohastunud nii vedela kui ka tahke toidu vastuvõtmiseks. Alahuul ja alalõug on pikenenud ning sellist moodustist nimetatakse imikärsaks. (Teder) Pistmissuised on putukatel, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Nende alalõuad ja ülalõuad on muutunud pisteharjasteks, mis asuvad alahuulest ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistatakse looma või taime pealmised koed, mis võimaldavad putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. (Teder) Imemissuiste alalõuad pikenevad ning moodustub imilont, mille abil ollakse võimeline toituma ka kõige sügavamalt õitest. Alahuulest saab keemilise meele elund. (Teder) Putukate rindmik koosneb kolmest lülist, mis on tavaliselt üksteisega liikumatult ühendunud
tekkinud moodustist nimetatakse imikärsaks. Selle abil näiteks kodumesilane saab toituda nii vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Alahuule osised on libamissuiste puhul kokku kasvanud, moodustades keele, mille abil mesilane saab ka õie sügavatest soppidest nektari kätte. Toakärbes - Mantibulae+maxillae redutseerunud. Põhiline labium ja käsnakujuline labellum. Pistmissuised - putukatel, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab looma või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. Saamaaegselt juhib putukas mööda erilist süljetoru peremeeslooma oma sülge, mis näiteks sääskedel takistavad vere hüübimist. Sääsk - Kõik osad pikenenud: labium ümbritseb teisi; hypopharynx – sülg alla; labrum – veri ülesse. Imemissuiste ettekujutamiseks tasub mõelda liblikate toitumisele
Selle abil näiteks kodumesilane saab toituda nii vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Alahuule osised - keelised on 11 libamissuiste puhul kokku kasvanud, moodustades keele, mille abil mesilane saab ka õie sügavatest soppidest nektari kätte. Pistmissuised on putukatel, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab looma või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. Saamaaegselt juhib putukas mööda erilist süljetoru peremeeslooma oma sülge, mis näiteks sääskedel takistavad vere hüübimist. Imemissuiste ettekujutamiseks tasub mõelda liblikate toitumisele. Alalõuad pikenevad oluliselt ja moodustuvad imilondi, samas ülalõuad kaovad sootuks. Alahuulest saab peamiselt
annaabi.ee 
