vRohus kobrutab valgeid õisi. vKevad nüüd külvab oma esimese idu. vNii raske üksi kõike ilu kanda ... vKuis luksub heledust su väike rind. Epiteedid v Kõrge rammus hein . v ..purpurlisi marju . v ..nägin tarretuses seisatlevalt. v Punanokaline merelind. v Helge suvepäev v Hallrõske sügisõhtu. Ekspressionism v Kahlasin kaelani ohakais , orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav- varju ei vähemat. Valusas südames lahtine haav , lainetes lähimat TÄNAN KUULAMAST
jäänud kodumaale on muutumatu. Ta mõtleb kaasatundvalt endast õnnetumatutele ("Kusagil"). Tõelisuse paistel on mälestus kodust valushell ja igatsev, võõrsil viibimine mõjub rusuvalt ja põgus rõõmuhetk on otsekui varastatud ("Põgenik", "Võõrsil", "Rõõm"). "Põgenik" 1954 Murede keskel ma magasin, vahel vaevade, Kord veel tahaksin tagasi... ära lõigat on tee. Kahlasin kaelani ohakais, orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. http://www.abiks.pri.ee Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee.
Friedrich Nietzsche Põgenik Marie under Murede keskel ma magasin, vahel vaevade. Kord veel tahaksin tagasi... Ära lõigat on tee. Kahlasin kaelani ohakais, orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Eesti kirjandus aastatel 18901910 aastatel1890. aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail.
"Põgenik" 1954 Murede keskel ma magasin, vahel vaevade, Kord veel tahaksin tagasi... ära lõigat on tee. Kahlasin kaelani ohakais, orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav – varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Marie Under Tõlkis luulet paljudesse keeltesse ja ka tema luulet on sama moodi paljudesse keeltesse tõlgitud. Tema 125
1943 – MURELIKU SUUGA. Luuletusi 1935–1942 1954 – SÄDEMED TUHAS. Luuletusi 1943–1954 1963 – ÄÄREMAIL. 10 algupärast luuletust ja 36 tõlget 1981 – MU SÜDA LAULAB. 6 PÕGENIK Murede keskel ma magasin, vahel vaevade, Kord veel tahaksin tagasi... ära lõigat on tee. Kahlasin kaelani ohakais, orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav – varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Marie Under kirjedab selles luuletuses põgenikku. Kirjeldades ennast tolle põgenikuna, väljendab ta kurba ja rusuvat meeleolu, mis teda läbib. Ta kirjeldab halba tunnet, mis on pagulasena, et oma kodust pead ära minema ning olude sunnil mujal elama hakkama.
annaabi.ee 
