Näiteks viimastel Riigikogu valimistel kogus Edgar Savisaar niipalju hääli, mis võimaldasid veel peale tema mitmel erakonnakaaslasel pääseda parlamenti). Kolmandaks tunnusjooneks on mitmemandaadilised valimisringkonnad, kus osutub valituks mitu inimest. Valimisringkondade arv võib olla väga varieeruv ning hetkel on Eestis neid 12. Neljandaks tunnuseks on see, et paljudes riikides, sh. Eestis rakendatakse valimiskünnist, et vältida paljude pisiparteide pääsemist parlamenti, mis raskendaks viimase tööd ja valitsuse moodustamist. Künnis tähendab seda, et partei, mis ei kogunud valimistel nõutud protsenti häältest (Eestis 5%), ei pääse parlamenti. Proportsionaalsete valimissüsteemide peamisteks puudusteks on häälte lugemisprotseduuri keerukus, mistõttu valijad ei saa sellest alati aru, ning erakondade suur mõju valimistulemustele, eriti suletud nimekirjade korral. Teatud
1. Eesti Asutava Kogu kiitis Eesti esimese põhiseaduse heaks 15. juunil 1920 ning see jõustus 21. detsembril 1920. Seda põhiseadust on iseloomustatud kui ülimalt demokraatlikku, kuid seda on ka arvustatud liigse parlamentarismi pärast. Riigikogu oli äärmiselt killustunud, mistõttu ei suudetud moodustada elujõulist valitsust. Probleemiks oli ka see, et toonases valimisseaduses puudus klausel, mis oleks välistanud pisiparteide pääsu parlamenti. Näiteks praegu kehtib nõue, et parlamenti pääsevad vaid need erakonnad, kes koguvad vähemalt 5% kõigi valijate häältest. Stabiilselt toimiva valitsuse puudumine andis korduvalt alust süüdistada selles just põhiseadust. Parandusettepanekud, mille põhiideeks oli presidendi institutsiooni loomine, lükati esialgu tagasi nii 1932. kui ka 1933. aasta rahvahääletustel. Hakkas liikuma presidentaalse riigikorra poole. Puudus kindel riigi juht, oli riigi vanem. 2
nimekirjas, kuid pole keelatud kandideerida ka üksikisikuna. Et osutuda valituks peab koguma vähemalt niipalju hääli nagu seadusest tulenevalt on kehtestatud. Seda häälte miinimumnormi nimetatakse kvoodiks. ( 8 mandaati. 80 000:8=10 000 hääle peal on kvoot ja need mis üle selle on, siis ülejäänud hääled lähevad üle järgmisele, kes üleval pool temast nimekirjas on. see ongi häälte üle kandmine, mis on proportsionaalse süsteemi üks põhitunnuseid). Et vältida pisiparteide pääsemist riigikokku on kehtestatud ka valimiskünnis. See on 5%. Sest muidu muutuks riigikogu pilt väga kirjuks. Kui erakond üle 5% häältest ei saa, siis ta riigikokku ei pääse. Et vältida nö naljameeste pääsemist riigikokku on kehtestatud valimiskautsion (rahasumma, mida kandidaat peab maksma). Kui osutud valituks, saad raha tagasi. Kui ei osutu, jääd rahast ilma. Palju vaieldakse tänapäeval selle üle kas kasutada suletud või avatud nimekirju
Riigipeaks riigivanem, Vabariigi Valitsuse eesotsas. Mõlemad sõltusid RK usaldusest Eksiteerisid rahvahääletus ja rahvaalgatus. RA oli seotud kohustusliku RHga. RA korras sai eelnõusid algatada 25 000 kodanikku. PSi sai muuta ainult RHil. See oli erakordselt demokraatlik ja maailmas eeskujulik PS. RK oli killustunud, mistõttu elujõulist valitsust moodustada ei suudetud. Ei olnud klauslit pisiparteide pääsemise vastu RKsse. 1920 PSi muudatused 1933 (põhilised muudatused valitsemiskorralduse kohta): RK koosseis 50 liiget, valimisperiood 4 a, ette olid nähtud teatud isikuvalimiste momendid Riigipeaks nime poolest riigivanem, kuid valiti rahva poolt ja 5 aastaks. Talt võeti valitsuse juhendamise ülesanne, selle sai endale peaminister.
kulutatava raha suurusele. Ühetaolisuse printsiibi piiramiseks peavad aga olema mõjuvad põhiseaduslikud põhjused. Näiteks ei pääse RKVS järgi kompensatsioonimandaatide jaotamisel Riigikokku erakond, kes on kogunud alla 5% häältest. Sellisele erakonnale antud häälte kaotsiminek on aga õigustatud vajadusega tagada Riigikogu normaalne töö, mis oleks raskendatud, kui parlament koosneks omavahel konkureerivate pisiparteide esindajatest. Võrduse (ühetaolisuse) põhimõttega on vastuolus ka kuriaalse valimissüsteemi rakendamine (tuleneb ladinakeelsest sõnast "curia", mis tähistas elanikkonna jaotust vanas Roomas). Kuriaalne valimisüsteem -selle süsteemi korral reserveeritakse teatud arv parlamendikohti mingile sotsiaalsele grupile, ülejäänud kohad valitakse rahva poolt (Hiinas on teatud arv parlamendikohti reserveeritud sõjaväelastele; Bangladeshis umbes 1/10 kohti naistele; Indias tühine
annaabi.ee 
