Tekkinud elektriväljas liiguvad positiivselt laetud õhuosakesed valgustundlikule kihile. Kopeeritavalt paberilt suunatakse valgus valgustundlikule kihile. Originaali heledatelt aladelt peegeldub palju valgust ja seetõttu muutuvad vastavad piirkonnad tundlikus kihis elektrit juhtivaks. Kihis tekib elektrivool, mis neutraliseerib pindadel laengu vastavalt pealelangeva valguse instensiivsusele. Valgustamata piirkondades, mis vastavad tahmaga kaetud aladele, jääb pinnalaeng alles. On tekkinud elektrostaatiline kujutis. Positiivse laenguga osadele puistatakse tahma neg laetud osakesi. Neg värvaine osakesed tõmbuvad lehele ja kiire kuumutamisega sulatatakse värv lehele.
Materjali sees - takistab materjali bioloogilist lagunemist. Materjali pinnal - takistab mikroobide kinnitumist materjali pinnale. 5. Kuidas töötab hõbe antimikroobse ainena? Niiskuse olemasolul vabaneb antimikroobsest lisandist järk-järgult hõbeda ioone. • Hõbedaioonid on võimelised tugevasti seonduma mikroobide rakulise ensüümiga ja inhibeerima rakuseina, membraani ja nukleiinhapete ensüümi aktiivsust. • Kuna mikroobidel on negatiivne pinnalaeng, tõmbuvad positiivse laenguga hõbedaioonid mikroobide poole ja häirivad nende elektrilist tasakaalu. • Tulemuseks on see, et mikroobide rakuseinad purunevad ja rakk hävineb 6. Kuidas töötavad antimikroobsed polümeerid (3 võimalust)? a) polümeersed biotsiidid - polütsükliliselt seotud biotsiidsed rühmad toimivad samamoodi nagu analoogsed madala molekulmassiga ühendid, s.t korduv ühik on biotsiid;
Bakteritel on väga suur ökoloogiline tähtsus. Nende elutegevus mängib otsustavat rolli näiteks süsiniku- ja lämmastikuringes. Samas on bakteritel inimese seisukohalt ka negatiivseid külgi, sest bakterid põhjustavad toiduainete riknemist ning inimeste ja loomade nakkushaiguseid, samuti ka taimede haiguseid. (http://www.miksike.ee/docs/elehed/4klass/9loodus/elutuba/ainu/bakterid1.htm) Bakterite ehitus. Enamikul baktereil on jäik rakukest, millel on elektriline pinnalaeng. Paljude bakterite rakke ümbritseb liikuv limast kapsel, mis kaitseb rakku kuivamise eest. Enamasti on bakteritel üks, kaks või mitu viburit, mis asetsevad tema otsas, külgedel või ümberringi ja annavad bakterile kulgemisvõime. Enamikus bakterirakkudes ei ole rakutuum eristatav, nende protoplastis sisaldub geneetilise aparaadina tavaliselt üks rõngakujuline kromosoom ning selle kõrval ka episoome, mis on tsütoplasmast eraldamata. Membraanisüsteem on lihtne,
Vastu töötavad näiteks kaitsev kile, samamärgilised laengud osakeste pinnal jne 10. Agregatiivne püsivus, koagulatsioon, koagulatsioonilävi ja selle arvutamine, Shultze-Hardy reegel. Agregatiivne püsivus väljendub osakeste otseses võimes säilitada dispergeerimisastet. Süsteem on alati valmis vähendama oma eripinda (s.t. agregeeruma). Seega peab kogu aeg olema seda takistav ületamatu potentsiaal. Selleks on agregatiivse püsivuse korral pinnalaeng (üks ja sama, siis tõukuvad) ja solvatatsioon (takistab kokkupuudet, võib ka olla laengute tõukumine). Peab ületama solvatatsioonienergia. Koagulatsioon on kolloidosakeste agregeerumine suuremateks osadeks. Sellele tavaliselt järgneb väljasadestumine.Koagulatsioonil on kaks staadiumi: 1)Varjatud staadiumis disp. aste väheneb, kuid suurenenud osakesed pole nähtavad. 2) Nähtavas staadiumis on muutused silmaga nähtavad (suured tükid, hägune või sademe tekkimine)
välja (ajas muutumatu elektriväli) punkti asetatud elektrilaengu potentsiaalse energia ja laengu suuruse suhtega. *Ioonide adsorptsioon. Lahuses leiduvad ioonid võivad adsorbeeruda kolloidosakeste pinnale. Kui positiivseid ja negatiivseid ioone adsorbeerub erineval hulgal, on tulemuseks pinna laadumine. Kuna vesilahuses on katioonid tavaliselt rohkem hüdratiseeritud kui anioonid, on neil suurem tendents jääda lahusesse - seetõttu on ioonide adsorptsioonist tingitult osakeste pinnalaeng vesilahuses sagedamini negatiivne kui positiivne. Ionisatsiooni või ioonide erineva lahustuvuse tõttu juba laetud osakestele adsorbeeruvad eelistatult vastasmärgilise laenguga ioonid (vastasioonid). Ioonide laengu suurenedes suureneb ka nende tendents adsorbeeruda: nii võib ioonide adsorptsiooni tõttu muutuda osakese laengu märk. Elektriline kaksikkiht Lahuses olevad laetud pinnad mõjutavad seal leiduvaid ioone.
(ajas muutumatu elektriväli) punkti asetatud elektrilaengu potentsiaalse energia ja laengu suuruse suhtega. *Ioonide adsorptsioon. Lahuses leiduvad ioonid võivad adsorbeeruda kolloidosakeste pinnale. Kui positiivseid ja negatiivseid ioone adsorbeerub erineval hulgal, on tulemuseks pinna laadumine. Kuna vesilahuses on katioonid tavaliselt rohkem hüdratiseeritud kui anioonid, on neil suurem tendents jääda lahusesse - seetõttu on ioonide adsorptsioonist tingitult osakeste pinnalaeng vesilahuses sagedamini negatiivne kui positiivne. Ionisatsiooni või ioonide erineva lahustuvuse tõttu juba laetud osakestele adsorbeeruvad eelistatult vastasmärgilise laenguga ioonid (vastasioonid). Ioonide laengu suurenedes suureneb ka nende tendents adsorbeeruda: nii võib ioonide adsorptsiooni tõttu muutuda osakese laengu märk. Elektriline kaksikkiht Lahuses olevad laetud pinnad mõjutavad seal leiduvaid ioone.
Püsivas lahuses toimub osakeste Browni liikumine, mille tagajärel koostis ühtlustub veel täiendavalt. Ühtlane jaotus võimaldab takistada agregeerumist, sest kokkupuudete arv on väiksem (nagu tükilise kolloidi korral). Agregatiivne püsivus väljendub osakeste otseses võimes säilitada dispergeerimisastet. Süsteem on alati valmis vähendama oma eripinda (s.t. agregeeruma). Seega peab kogu aeg olema seda takistav ületamatu potentsiaal. Selleks on agregatiivse püsivuse korral pinnalaeng (üks ja sama, siis tõukuvad) ja solvatatsioon (takistab kokkupuudet, võib ka olla laengute tõukumine). Peab ületama solvatatsioonienergia. Koagulatsioon Koagulatsioon on kolloidosakeste agregeerumine suuremateks osadeks. Sellele tavaliselt järgneb väljasadestumine. Koagulatsioonil on kaks staadiumi Varjatud staadiumis disp. aste väheneb, kuid suurenenud osakesed pole nähtavad. Nähtavas staadiumis on muutused silmaga nähtavad (suured tükid, hägune või sademe tekkimine)
lahustuvast fibriinist püsiv ehk lahustumatu fibriin 4. Vigastuse sidekoestumine 25 Trombotsüütide adhesiooni mõjutavad tegurid: Vigastuse käigus paljastuv kollageen ning plasma von Willebrandi faktor (vWf) käivitavad adhesiooni. Integriin retseptorite vahendusel toimub vereliistakute kinnitumine ekstratsellulaatsele maatriksile. Adhesiooni takistavad trombotsüütide negatiivne pinnalaeng, teatud bioaktiivsed ained (nt NO, prostatsükliin jt) endoteelist, samuti endoteeli barjäär kollageeni ja vere enda vahel Vereliistakute agregatsioon toimub ADP, serotoniini, prostaglandiinide ja tromboksaan A2. Need on kõik ained, mida sekreteerivad vereliistakud ise. Vereliistakud ehk trombotsüüdid Vereliistakute arendamine ehk moodustumine: Hemocytoblast (stem cell) → megakaryoblast → promegakaruocyte → megakaryocyte → platets (L, lk26)
Trombotsüüdid Trombotsüüte ehk vereliistakuid on kehas 150-400 * 10 astmes 9 ühes liitris veres. Nad on tuumata ning nende läbimõõt on 2-4 mikromeetrit ja nende eluiga on 10 päeva. Nad tekivad megakarüotsüütidest. Trombotsüütide funktsiooniks on hemostaas ehk kaitse verekaotuse eest ehk vere hüübimine. Vigastuse kägius paljastuv kollageen ning plasma von Willebrandi faktor (vWf) käivitavad adhesiooni. Adhesiooni takistavad trombotsüütide negatiivne pinnalaeng, teatud bioaktiivsed ained ( nt NO, prostatsükliin jt) endoteelist, samuti endoteeli barjäär kollageeni ja vere enda vahel. Trombotsüüdid on bioaktiivsete ainete reservuaarid ning need ained vallanduvad trombotsüütide aktiveerumisel. Nad vabanevad veresooni ahendava toimega serotoniin (6- HT) ja tromboksaan A2, samuti hüübimisfaktoreid jt bioaktiivseid ühendeid. 9. Verehüübimisefüsioloogia.
annaabi.ee 
