mis oli hilisantiikajal ja keskajal tuntud kui Ida-Rooma impeerium. Bütsantsi kunst on peaaegu täielikult seotud religioosse väljendusega ning veelgi spetsiifilisemalt väljendades – kunst on kiriku teoloogia hoolikalt kontrollitud kunstiline väljendus. Bütsantsi arhitektuur Bütsantsi arhitektuuris kasutati laialdaselt põletatud telliseid, mis laoti vaheldumisi loodusliku kiviga. Võlvid ja kuplid valmistati kergetest kärgtellistest, pimsist, putsolaanist. Siseseinad ja mõnikord ka välisseinad kaeti marmori või mosaiikkividega. Hagia Sophia Üks kuulsamaid bütsantsi arhitektuuri mälestusmärke on Hagia Sophia Katedraal San Vitale Veel on üks väga tuntud kirik maailmas mis on väga omapärane, nimelt kaheksanurkne kirik San Vitale mis asub itaalias. Sisekujundus Bütsantsi sisearhitektuuris on tähelepandavad sammaste ja kaarte vahel paiknevad rikkalikult reljeefidega
lämbumist eõttu, oli suurim hädaoht tuhasete, mis purustas oma raskuse all maju. Tuhk langes kaheksa tundi, kuhjudes 2-4 meetri kõrguseni. Tuhanded linnaelanikud evakueerusid ja suundusid välja maale, jättes maha kõigest õnnetud 10% rahvastikust. Pätasr purset Öö saabudes paisris Vesuuvilt vaatemänguline tulemäng. Veidi enne keskööd muutus purske iseloom traagiliselt. Tohutu sammas ülikuuma materiali, mis vulkaanist tõusis, hakkas kokku varisema ja muutus sulanud pimsist ja kivimitest koosnevaks püroklastiidiliseks vooluks,mis voolasalla mööda vulkaani külge kiirusega sada kilomeetrit tunnis, temperatuuril 398 kraadi. Herculaneum mattus selle alla sekundite jooksul, koos kõigi linna elanikega. Viimane purse kell 6:30 mattis enda alla kogu Pompei linna, koos seal olnud 200 elanukuga kes surid sekundite jooksul(kõrbedes ja lämbudes). Nüüdseks on Pompei ja Hercuualem mattudnud tsementkõva tuha alla mille sügavus on kohati kuni 20 m
religioosse väljendusega ning veelgi spetsiifilisemalt väljendades kunst on kiriku teoloogia hoolikalt kontrollitud kunstiline väljendus. Bütsantsi kunst levis kaupmeeste ja sõjavägede vallutuste vahendusel Itaaliasse ja Sitsiiliasse, kus see mõjutas renessansi teket. Bütsants arhitektuuris Kasutati laialdaselt põletatud telliseid, mis laoti vaheldumisi loodusliku kiviga. Võlvid ja kuplid valmistati kergetest kärgtellistest, pimsist, putsolaanist jm. Siseseinad ja mõnikord ka välisseinad kaeti marmori või mosaiikidega. Rooma halbade tavade eeskujul jätkati mitmesuguste vanade antiikehitiste rüüstamist, et omale sobivat materjali hankida. Justinianus I ajal ehitatud (532537) Hagia Sophia basiilika on tänapäeval kõige võimsam Bütsantsi arhitektuuri mälestusmärk. Katedraal püsis veidi vähem kui 1000 aastat maailma suurimana (kuni Sevilla katedraali valmimiseni aastal 1520). Arhitektuurist on põhiliselt
seejärel hakkas tagasi maale laskuma. See sade langes paksu, kõrvetavkuuma vaibana Pompei tänavatele, 10 km Vesuuvist eemal. Teise linna Herculaneumi kodanikud olid tegelikult purskele lähemal, kuid pääsesid tahast, kuna olid allatuult. Öö saabudes paistis Vesuuvilt vaatemänguline tulemäng. Veidi enne keskööd muutus purske iseloom traagiliselt. Tohutu sammas ülikuuma materjali, mis vulkaanist tõusis, hakkas kokku varisema ning muutus sulanud pimsist ja kivimitest koosnevaks püroklastiidiliseks vooluks, mis voolas alla mööda vulkaani külge, kiirusega 100 kilomeetrit tunnis, temperatuuril 398 kraadi. Herculaneum mattus selle alla sekundite jooksul, koos kõigi linna elanikega. Viimane purse kell 6:30 mattis enda alla kogu Pompei linna, koos seal olnud 200 elanikuga, kes surid sekundite jooksul (kõrbedes ja lämbudes). Ehhki Pompeis sai hulk inimesi surma langevate kivide ja lämbumiste tõttu, oli suurim hädaoht tuhasete, mis purustas
Sitsiiliasse, kus see mõjutas renessansi teket. Õigeuskliku kiriku mõjud avaldusid aga Venemaal, Kreekas, Serbias ja mujal. Bütsantsi kunsti meistrid said innustust antiiksete kunstiteoste harmooniast ja idamaisest toredusest, mis omavahel suurejooneliselt ühendati. Bütsantsi arhitektuuris kasutati laialdaselt põletatud telliseid, mis laoti vaheldumisi loodusliku kiviga. Võlvid ja kuplid valmistati kergetest kärgtellistest, pimsist, putsolaanist jm. Siseseinad ja mõnikord ka välisseinad kaeti marmori või mosaiikidega. Bütsantslased leiutasid mosaiikide tegemiseks erilise klaasisegu - smaldi. Bütsantsi kunstis on kolm suuremat õitsenguaega: 1. keiser Justinianus I valitsemine 6. saj 2. Makedoonia dünastia valitsemine 9.-11. saj 3. Palaiologoste dünastia valitsemise algus 13.-14. Saj Keiser Justinianus I surma järel algas Bütsantsi riigi lagunemine. 8.saj-l hakkasid keiser Leo
kuumutamise läbi paisunud põhjavesi) jne. -7- Pompeji häving 79 p. Kr. Vesuuvi purse 79. a. p. Kr., mis hävitas Pompeji, Herculaneumi ja veel mitu õitsvat Rooma linna, on arvatavasti ajaloo tuntuim loodusõnnetus. Pompeji mattus 5-8 m paksuse tuha- ja pimsskivikihi alla. Linna 20 000 elanikust hukkus umbes 2000. Hilisemate väljakaevamiste käigus leiti kõvastunud pimsist tühikuid, mis on jäänud sinna aastasadade jooksul täielikult kõdunenud surnukehadest. Paljud neist tühikutest täideti kipsiga. Nii saadi äärmiselt elavaid kujutusi surnutest. Näha on, et paljud hukkunutest hoidsid oma surmahetkel käsi või rätikuid suu ees, et kaitsta ennast tuhapilve mürgiste gaaside eest. St. Helensi purse 1980 Kunagi laiusid St. Helensi vulkaani ümbruses igihaljad okaspuumetsad. Nüüd meenutab see piirkond elutut kuumaastikku.
Vastavalt Hiina ajalooürikutele, uuris õpetatud mees Huang-Ti hammaste eest hoolitsemist ning jõudis järeldusele, et mitmeid suus esinevaid valusid saab vähendada, kui igemesse või lõualuu teatud piirkonda torgata kullast või hõbedast nõelu. Tema teooriad sisaldasid ka mitmesuguste "hambakreemide" retsepte. Muistsed egiptlased (3000-5000 a e.Kr) valmistasid hambapastasid söestatud ja peenestatud veisesõrgade tuhast, mürrist, purustatud ja põletatud munakoortest ning pimsist. Retsepti kohaselt tuli kõik need komponendid ühtseks massiks segada, kuid kahjuks polnud mainitud, kuidas seda segu kasutada. Oletatavasti hõõrusid egiptlased selle segu hammastele lihtsalt sõrmede abil, kuna hambaharja eelkäijat hambatikku polnud siis veel kasutusele võetud. Iidse India, Hiina ja Egiptuse ajaloo kohaselt olid hambapasta tegelikeks leiutajateks ja arendajateks kreeklased ja roomlased. Kreeklased ja roomlased olid teadaolevalt ka esimesed,
annaabi.ee 
