võõama krahvi süü. Tema oli ju see , kes tappis mu isa ja süü minu kaela veeretas. Tema oli ju see , kes nüüd mu südamedaami külje alla puges. Temast mõeldes nägin Eemalt taevaservalt välja ilmuvas vihmapilves heletat välku sähvimas.Oleks mul vähemalt mingeid tõendeid tema vastu , aga ei.Istusin maha , toetasin selja vastu kivi ja mõtlesin. Sel hetkel kadus ootamatult üks pilv õhtupäikese eest ja tolle kuldsed kiired pimestasid mind. Tõstsin käe silme ette ja vaatasin maha. Seal paistis midagi , midagi peale kivi. See oli kellegi nahkkaantest päevik Sirvisin seda uudisimuga. Tint oli enamustes kohtades vihma tõttu laiali läinud. Uurisin laiali valgunud tähtedega kirjutatud nime... See oli uskumatu , see oli peaaegu , et võimatu , see oli ju nii ebatõenäoline , ent siiski , pidin tõdema se päevik oli kuulunud mu isale , ning see tõestas kogu mu lugu. See oli uskmatu
Elu 19. sajandil ja tänapäeval on muutunud, kuid osa probleeme on säilinud siiani. Millised ,,Mäeküla piimamehes" kirjeldatud probleeme eksisteerivad ka tänapäeva maailmas ja millised probleemid tänapäeva elu ei puuduta? Rahaahnus sundis Prillupit oma naist Marit mõisnik Kremerile ,,kasutada" andma. Mõisnik Kremer pakkus Tõnule selle eest piimamehe ametikohta. Sõlmiti äritehing ja Marit otsusesse ei kaasatud. Mari oli sellele küll vastu, aga lõpuks pimestasid ilusad asjad ja raha ka vist Marit nii, et ta nõustus Kremeri naiseks minema. Ka tänapäeval ollakse suhetes enesele vastumeelsete inimestega omakasu eesmärgil. Rahal on alati olnud ajast aega suur tähtsus ning rikkuse ja heaolu nimel ollakse nõus tegema erinevaid tegusid. Tihtipeale ei hoolita ka sellest, et need on moraalitud teod. Tänapäeva normaalses ühiskonnas oma naisi taolisel kombel naljalt küll ei kupeldata,
teda ja tema tütreid aidata. Lugu lõpeb Isa Goriot surmaga ja Eugene muutumisega. Viimane kuulutas Pariisi kõrgklassile sõja. Isa Goriot oli algselt rikas mees, kes tänu oma tütardele langes vaikselt vaesusesse. Ta hellitas ja armastas oma tütreid kogu südamest. Tihti viis see suur armastus eneseohverdusele ja lõpuks masendusse. Tema kallim vara oli oma tütarde juuksesalgad. Isa Goriot oli valmis andma viimsegi oma hinge tagant kui see ta tütreid rahuldas. Vanamehe tütred pimestasid teda ja panid ta südame sulama, mis saigi talle lõpuks saatuslikuks. Isa Gorioti iseloomustas eneseohverdus (tütarde soovid), naiivsus (uskus, et ta tütred armastavad teda) ja ka heasüdamlikus (armastus tütarde ja Eugene vastu). Oma surivoodil mõistis Goriot oma viga ja talle sai selgeks, et tema tütred teda tegelikult ei armasta. Eugene De Rastignac oli vaene aristokraat, kes tuli Pariisi sooviga, et kaugele jõuda. Seal kohtus ta
18. saj kunst Prantsusmaal pimestasid õukonnad euroopat. Aadlikud said sissetuleku riigilt. Nad ei teinud ühiskonnale midagi vajalikku, palk saadi teenete eest. Õukond oli parasiitlik seltskond. Sp hakkas õukond alla käima, osad said aru, et sellele saabub lõpp. Hakati elama elupõletajalikku elu. Louis XV ajal elati nii, et ei mõeldud mis tulevik toob. Õukonnas mõeldi välja uusi meelelahutusi, püüti leida vähe pingutust nõudvaid tegevusi. Nad olid eneseväljenduses väga head, tundeelu oli rafineeritud, tundi huvi kergemeelsete armusuhete vastu, käis flirtimine. Sellised muutused kandusid kunsti, see pidi olema meelelahutaja ja pidi unustama prantsusmaad ähvardavaid muresid. Prantsusmaa pidas ohtralt sõdu, riik oli pankroti äärel, kuningas nõudis vaba ja rõõmsameelset kunsti. Arhitektuuris jätkus baroklik välisilme, nüüd pandi rohkem rõhku interjöörile, aadlikud hakkasid endale linnapaleesid ehitama. Seinu hakati katma suurte pannoodega, ...
Talle olid toeks ka veel mitmed germaani hõimude abiväe üksused, nende hulgas ka Arminius, heruskide hõimu pealik, kes salaja kavandas leegionite hävitamist. Enne minekut proovis üks teine heruski pealik Segestes Varust Arminiuse eest hoiatada, aga Varus ei kuulanud teda, öeldes, et see ei ole võimalik, kuna Arminius on tema sõber. (Publius Quinctilius Varus 2012) Sellest avaldub minu meelest väga hästi kui sobimatu oli Varus juhtima armeed germaanlaste vastu. Teda pimestasid uskumine Rooma kõikvõimsatesse leegionitesse ja ta ei suutnud mõelda võimalusele, et Arminius võiks käituda nii autult ja juhtida armee, kus ta ise ohvitser oli, varitsussse. Oli ju Arminius Rooma kodanik ja ratsaniku seisuses. Mõni teine kindral oleks ilmselt Arminiuse vähemalt üle kuulanud, aga Varus seda ei teinud. Minu arvates oli Varus selleks liiga harjunud Süüriaga, kus kohalike peale võis palju kindlamalt loota, kuna Süüria oli
annaabi.ee 
