Kõige hullem on see, kui allikas ei saa aru, mida reporter mõtleb või küsib. Küsida endalt: mida ma tahan teada, kas küsimus küsib seda, kas küsimus on selge, kas seda saab tõlgendada mitmeti, udune tähendus sõnades, märksõnad täpsed, konkreetne küsimus, avatud või suletud küsimus. Ei tohi ette lugeda paberilt küsimusi. Peab ette valmistama. Intervjuu kokkuleppimine - Mida lühem intervjuu, seda kergem kokku leppida. Pikematega keerulisem – aega leida, ettevalmistumine. Mõned soovitused: • Intervjuu tuleks kokku leppida telefonitsi ennem, aga sobib ka meili teel. Aega ettevalmistuseks, kontakti loomine, sekretärist, PR’st möödahiilimine. • Võib kasutada kõiki eetilisi viise, et intervjuud saada. • Tutvustama ennast ja organisatsiooni, kus ta töötab. • Kasulik on leppida aeg ja koht, mis sobivad allikale.
peremees“ (1922), „Tõde ja õigus“ (1926-1933) - Viimased loominguaastad: „Ma armastasin sakslast“ (1935), „Kuningal on külm“ (1936), „Põrgupõhja uus vanapagan“ (1939) Vaba värss. - silbilised korrastamata (ridade silbiarvud on ühtlustamata) - korrapäratu rütmiga - Proosast eristab: *sõnade, sõnaühendite, lausete jagamine värssideks *nö ütlemise rütm (lühemad read vahelduvad pikematega) Vabavärss Eesti luules - 1960datel nn vabavärsipoleemika, mis vallandus J.Krossi, E.Niidu, A.Kaalepi loomingust - noored autorid eelistasid vabavärssi - vanad tegijad laitsid selle avalikult maha - vabavärss sai siiski eluõiguse Jaan Kross (1920-2007) - 70datest alates keskendus proosale (enne seda luule) - vabavärsipoleemika üks „peasüüdlasi“ - 1948.aastal ilmus tema vabavärsiline „Söerikastaja“
ja teised esimese taseme pealkirjad) algavad uuelt leheküljelt. Alapeatükid järgnevad samalt leheküljelt, kusjuures iga alapealkirja ees on täiendav 24 punktine lõiguvahe. Peatükid ja alapeatükid tähistatakse araabia numbritega, näiteks 1.; 1.1.; 1.2. jne. Ei ole soovitav kasutada pikemaid kui kolmeosalisi peatükkide jaotusi (st 1, 1.1., 1.1.1. on lubatud). Liiga lühikesed alapeatükid tuleb pikematega ühte siduda. Peatüki (ka alapeatüki) pealkirja ja sellele järgneva teksti vahele jäetakse üks tühi rida. Sissejuhatust, kokkuvõtet, kasutatud kirjanduse loetelu ja lisasid ei nummerdata. Pealkirjadel on vasakjoondus ja ühekordne reasamm. Pealkirjade lõppu kirjavahemärke ei lisata. Uurimistööde pealkirjades küsi- ja hüüdlauseid reeglina ei kasutata. Pealkirjade kirjatüübiks on Times New Roman, mille suurus on pealkirjade alanevale hierarhiale
Arutluses peavad selguma töö autori arvamused ja seisukohad uurimistulemuste kohta. Tulemuste osa lõpeb tööst tehtud järelduste väljatoomisega. Töö põhiosa liigendatakse teemast ja analüüsitud materjalist tulenevalt sobivateks peatükkideks ning alapeatükkideks. Tuleb jälgida, et iga lõik oleks sisuline tervik ja et ei esineks lühikesi, paarist lõigust koosnevaid peatükke. Peatükid algavad uuelt lehelt. Liiga lühikesed alapeatükid tuleb pikematega ühte siduda. Kui kasutatakse alapeatükke, siis peab neid olema vähemalt kaks. Ei ole hea tava kasutada pikemaid kui kolmeosalisis alapealkirja jaotusi (st 1, 1.1., 1.1.1. on lubatud). Võiks mahtuda 15-le leheküljele. 6.5. Kokkuvõte Kokkuvõttes esitatakse vastused sissejuhatuses tõstatatud probleemi (hea kokkuvõte võimaldab lugejal põhiteksti vahele jättes ikkagi aru saada, mida töös on käsitletud). Kokkuvõtte peamisteks ülesanneteks on:
juhul, kui vaadeldav suurus on troofilisi tasemeid läbiv energiavoog. Ökoloogiline rida kasvukohtade järjestus mingi keskkonnateguri alusel. Ökoloogiline risk ebasoodsate keskkonnamuutuste tõenäosus olemasolevate loodusvarade või keskkonnatingimuste antropogeensel muutmisel. Ökoloogiline tasakaal ökosüsteemi stabiliseerunud seisund, mille korral liikide konkurents on minimaalne (populatsioonide arvukus püsib pikematega stabiilsena), koosluse ruumiline struktuur on maksimaalselt liigestunud ja aastane bioproduktsioon ligikaudu võrdne kooslusest väljalangeva biomassiga. Ökoloogiline teadvus inimese ja imkonna loodusolevuse sügav mõistmine. Põhineb teadmisel, et inimene kui liik saab säilida ainult siis, kui keskkonna muutumine ei välju inimese ökoamplituudi raamest. Ökoloogilise teguri optimum teguri intensiivsus, mis on organismi arengule kõige soodsam (soodsaim elutegevuse piirkond)
annaabi.ee 
