juurde, tingides kuningavõimu taastamisel kõrgkirikliku vastulöögi. 1888. aasta anglikaani piiskoppide ülemaailmne kokkutulek, nn Lambeth- konverents, määras kindlaks need õpetuslikud alused, millest anglikaani kirik on kõnelustel teiste konfessioonidega lähtunud. Need on: 1) Pühakiri, mis sisaldab kõik õndsusvajaliku, 2) apostlik ja Nikaia usutunnistus kristliku usu piisav seletusena, 3) kaks Kristuse enese poolt seatud sakramenti ristimine ja armulaud, ning 4) ajalooline piiskopiamet. Sama konverents soovitas püüelda lähemate suhete sisseseadmise poolde Skandinaavia luterlike kirikutega. Üks peamisi punkte, mis anglikaanide ja luterlaste lähenemisel on raskusi valmistanud, on seotud nn ajaloolise piiskopiameti (historic episcopate) mõistega. Erinevalt saksa reformatsioonist, kus katoliku piiskopid ei tulnud üle usupuhastajate poolele, säilis Inglismaal piiskopiamet ajaloolises järjepidevuses. Reaktsioonina Cromwelli-aegsele puritanismile hakati 17. saj
ristivanemaiks ( vaderiteks). Luterlus on küll protestantismi suurim, kuid mitte ainuke haru : 1. Käremeelsemalt kui Luther töötasid usupuhastuse heaks Zürichi jutlustaja Jean CALVIN. Õpetused said aluseks r e f o r m e e r i t u d ehk k a l v i n i s t l i k e l e kirikutele. Jumalateenistust lihtsustati otsustavalt asjalikkuse suunas. Reformeeritud kirikud on koguduste liidud, erinevalt luterlusest puudub neil piiskopiamet. 2. I n g l i s m a a l viidi usupuhastus läbi kuningas HENRY VIII ajal, kes 1534. aastal kuulutas end kirikupeaks. Inglise usupuhastusjärgses kirikus said kokku elemendid luterlikust reformeeritud ja katoliku kirikust, seda nimetatakse a n g l i k a a n i k i r i k u k s. 3. Arvukamad protestantlike kirikute seas on ka b a p t i s m, m e t o d i s m, a d v e n t i s m jm. hilisemad voolud.
Et pärast Jüriöö ülestõusu kuulus ka Põhja-Eesti Liivimaa ordule oli kogu meie maa nii või teisiti kiriklike isandate täieliku võimu all. Ka ordu oli kiriklik organisatsioon, ordurüütlid olid ühtlasi mungad. Piiskopile andis nõu ja abistas teda piiskopkonna valitsemisel 12 toomhärrast koosnev toomkapiitel, mis ühtlasi valis uue piiskopi eelmise surma või lahkumise korral. Valik vajas paavsti kinnitust. Et piiskopiamet oli üpris tulutoov, määrasid paavstid siinsetele piiskopitoolidele sageli oma soosikuid, kes pahatihti ise siia kristliku maailma barbaarsele ääremaale ei reisinudki. Sellise suhtumise juures pole ime, et vaimulike meeste moraal Vana- Liivimaal ajapikku alla käis. Põhimõtteliselt ei tehtud kirikuteenistuses inimestel rahvuse järgi vahet. Katoliku kiriku keeleks oli ladina keel ja iga kõrghariduse omandanud kristlane võis selles karjääri teha
jne. Nende kuulujuttude tulemine 1841 aasta suvel läksid talupojad Riiga (kubermangu keskusesse) ja soovisid väljarändamiseks luba. Neid talupoegi loeti sadades, kubermangu valitsus andis teada, et mingit ümberasumist ei toimu. Sellist liikumist loeti mässuks, mille tulemina mitmesse maakonda paigutati sõjaväeosad, et siis talupoegi veits maha rahustada. Küll aga ei olnud võimude tegevus päris üksmeelne. 1836. Aastal oli Riiga rajatud piiskopiamet( riia vene õigeusu piiskop) ja koos sellega rajati ka riia vene õigeusu piiskopkond. See piiskop hakkas siis riias omakorda neid talupoegi vastu võtma ja aitas talupoegadel koostada palvekirju peterburgi saatmiseks.Riia piiskop lootis suheldes talupoegadega teha usumisjonit, selleks et ette valmistada siis võimalikku usuvahetust talupoegade seas. See oli selline nn ,,isetegevus" mis polnud kubermangu valitsusega kooskõlastatud. 1841 toimusid rahutused ka mitmel pool liivimaa maakondades
Iiri Keltlik kloostrikirik ja kristlus olid rajatud neljanda sajandi Britannia kristlusele. Seetõttu peeti seal kinni mandril juba loobutud endisest liturgiavormist ning kaua aega kestsid vaidlused Roomaga selle üle millal oleks olnud õige aeg tähistada ülestõusmispühi. Iirimaal peeti neid erinevatel kuupäevadel ja formaalne kokkulepe saavutati alles Whitby sinodil (622). Kuna Paavst Leo Suure õpetused Iirimaale ei jõudnud siis ei olnud seal olulisim mitte piiskopiamet vaid kloostristruktuur kuna Iirimaal puudusid linnad, mistõttu kristliku elu kandejõuks kujunesidki seal kuni 3000 elanikuga kloostrid. Iiri kloostrikirikutes õitses spirituaalne elu oma praktilise ligimeseaitamise ja misjonitööga. Eesmärgiks oli Kristuse imiteerimine ning pühitsus. Nt tuli palvetamisel käsi kõrvale väljasirutatuina hoida, nagu ristil. Iga patt tuli üles tunnistada salajases erapihis. abivahenditeks patuga võitluseks olid spetsiaalsed abiraamatud, mis
annaabi.ee 
