hinda. See ei pruugi olla arukas. Kulukeskse hinnakujunduse erivormiks on marginaalne hinnakujundus. Sel juhul lisatakse juurdehindlus ühe täiendava toote (piirtoote) tootmiskuludele. Meetodit võib kasutada, kui garanteeritud müügimaht kõrgema hinna juures on piisav ettevõtte üldkulude katmiseks. Kui on saavutatud müügimaht, mis katab ära kõik kulud (sh üldkulud), siis täiendavate toodete müügil võib põhimõtteliselt lubada hinnaalandust. Iga hind, mis on piirkuludest suurem, annab lisakasumit. (Nt turismiettevõtete viimase hetke allahindlused.) (Turunduse alused) Kuludel põhineva hinnakujunduse suur puudus on see, et ta lähtub eeldusest, nagu oleks tarbijad huvitatud tootja kuludest. Seda nad muidugi ei ole. Tarbijad on huvitatud hüvedest, mida mingi toode pakub ja nad on valmis nende eest maksma teatud hinda. Kulud määravad kasumi, mitte hinna. Kulud võivad panna paika minimaalse
mediaanhääletaja eelis (kõige keskmisem väärtus) – Duncan Black. Kahetipulised eelistused Maksuhind – kui palju peab inimene täiendavalt maksu maksma, kui valitsuse kulutused kasvavad ühe rahaühiku võrra. Maksuhind proportsionaalse maksusüsteemi puhul: Kui enamushääletus peegeldab mediaanhääletaja eelistusi, siis on tulemus efektiivne kui mediaanhääletaja osa valitsuse pakutavate hüviste pakkumise piirkuludest on sama, mis tema osa saadavast piirkasust. Piirkulu (MC) = piirtulu (MB) sõltub maksusüsteemist, avaliku hüvise jaotusest elanike vahel, sissetuleku jaotusest. Mediaanhääletaja eelistus võib viia ebaefektiivse avalike hüviste taseme pakkumiseni, kui sissetuleku jaotus on ebasümmeetriline, kui saadavad kasud pole ühtlaselt jaotatud ja kui maksusüsteem on progressiivne. Virginia koolkond: 1) poliitika pakkumise pool (poliitikud, ametnikud). Skeptiline perspektiiv: ei
indiviidid võivad oma eelistused kaaskodanike suhtes läbi suruda, kuid peavad seejuures tekkivate negatiivsete välismõjude rahalise väärtuse avalikule sektorile maksuna üle kandma. *Avalike ettevõtete teooria lähtepunktideks on eelmainitud Wickselli ekvivalentsusprintsiip ja osaliselt ka neoklassikaline heaoluökonoomika. Avalike ettevõtete teoorias käsitletakse ka piirkulude reeglist kõrvale kaldumise mõjusid heaolule (kas hindade kõrvale kaldumine piirkuludest on üldse kooskõlas vaba turumajanduse põhimõtetega?) *Põhiseaduse ja otsustusreeglite majanduslikku teooriat arendasid edasi Buchanan ja Tullock. Nad töötasid nad välja kaheastmelise otsustusprotsessi – reeglite üle otsustamisel nõutakse ühehäälsust, reeglite rakendamisel häälteenamust. Arrow tõestab, et on selline mittekonsensuslike otsustusreeglite kogum, mis individualistliku käsitluse
tingimused, mis iseloomustavad avalike hüvede pareto-optimaalset mahtu. Walras täiendas oksjonipidaja mudelit. Selgus, et teiste kulul liugu laskjate probleemi ei saa endiselt lahendada ja valitsus ei pruugi alati Pareto-efektiivse lahenduse poole püüelda. Avalike ettevõtete teooria baseerub Knut Wickselli ekvivalentsusprintsiibil. Wickselli hinnakujundusreegel näeb ette, et avalike ettevõtete poolt pakutavate hüviste hinnad peavad lähtuma piirkuludest vastavalt ekvivalentsusprintsiibile. Teooria arvestab, et hindade kõrvalekaldumine piirkulust võib tuleneda mastaabiefektist ja avaliku ettevõtte poliitilistest kohustustest. Põhiseaduse ja otsustusreeglite majanduslikku teooriat arendasid Wickselli teooriast edasi Buchanan ja Tullock, töötades välja kaheastmelise otsustusprotsessi. Üleriigilisel tasemel reeglite üle otsustades nõutakse ühehäälsust, kuid reeglite rakendamisel enam ühehäälsust ei nõuta
Eeva. Seega on piirtulu lisatud raketist 10 krooni, ehk nende summade summa mida Aadam ja Eeva on nõus maksma. Kuivõrd piirkulu on vaid 5 krooni siis tasub üks rakett lisada. Kui indiviidide soov maksta täiendava avaliku kauba ühiku eest ületab tema pakkumise piirkulu, siis tasub see täiendav ühik pakkuda. Seega sõltub avaliku kauba efektiivne pakkumise määr iga indiviidi piirhinnangutest lisandunud kauba ühikule ning selle ühiku pakkumise piirkuludest. Ühiskauba puhul leitakse kogu grupi soov maksta vertikaalse summeerimise teel. Erakauba puhul tuli individuaalsed nõudluskõverad horisontaalselt summeerida, sest erakauba jaoks on küll kõigil asendamise piirmäär võrdne, ent inimesed võivad tarbida erinevaid koguseid. Avalikku kaupa tarbib igaüks sama koguse, ent inimestel võib olla erinev asendamise piirmäär. Vertikaalne summeerimine on vajalik, et leida grupp, kes on nõus selle kauba eest maksma.
annaabi.ee 
