Constantinus Suur. Riigikirikuks sai ristiusu kirik 381.a. keiser Theodosiuse ajal. 2.1.Ühtsuse tagamise funktsioon Riigikirikuna hoolitses ristikirik riigi ideoloogilise ühtsuse eest, tugevdas kodanike sidet riikliku kultusega. Nikaia usutunnistus, pidi siduma kogu impeeriumi, nii kirikut kui rahvast, riiki ennast, sarnaselt Justinianuse kehtestatud CIC. Riik asus usutunnistuse kui enda loodud õigusnormi taha kogu oma sunnijõuga. 2.2. Piiritlemisfunktsioon Ristiusk hakkas täitma ka riiklikku piiritlemisfunktsiooni. Iga kristlane oli kodanik, iga mittekristlane aga oli riigi silmis kahtlane. Seega andis kirik riigi käsutusse vajalikud mõõdupuud "omade" ja "võõraste" eristamiseks. See tähendas samas usu muutumist vormi täitmiseks, riigikirik (ega riik) ei olnud võimeline uurima iga alama usutunnistuse sügavust. Piiritlemisel tekkis uus situatsioon juutide suhtes, kes oli justkui Jumala vana rahvas. Seega
Kristlus oli võimeline muutuma uueks riigikirikuks. Kirik sai riigikirikuna ka uue ameti. Algas riigi ja kiriku vastastikune läbipõimumine ja teineteise mõjutamine. Usk muutus eraasjaks. Tagada tuli riigi usuline ühtsus. Riik vajas ühtset kristliku usutunnistust, mis pidi olema kohustulik kõigile kodanikele. Nikaia usutunnistus pidi siduma usuküsimustes kogu impeeriumit- usk valati seaduse vormi ja tagati riikliku sunnijõuga. Riiklikul usutunnistusel oli piiritlemisfunktsioon – see eristas ketseri õigeusklikust ja riigivaenlase õigest kodanikust. Riik kasutas sanktsioone oma vaenlase vastu. Riigikirikuna pidi endine kristlik vähemuskirik muutuma rahvakirikuks. Kahtluse puhul on iga kodanik siiski kristlane. Riigi ja kiriku probleem olid juudid. Nad polenud ketserid, seega ei võidelda nende vastu. Nende jaoks tuli luua eriline õiguslik valdkond. Juutide õigusi reguleeriti peatükiga“ Juutidest ja taeva kummardajatest“. Ei tohtinud tekkida juutide
Kristlus oli võimeline muutuma uueks riigikirikuks. Kirik sai riigikirikuna ka uue ameti. Algas riigi ja kiriku vastastikune läbipõimumine ja teineteise mõjutamine. Usk muutus eraasjaks. Tagada tuli riigi usuline ühtsus. Riik vajas ühtset kristliku usutunnistust, mis pidi olema kohustulik kõigile kodanikele. Nikaia usutunnistus pidi siduma usuküsimustes kogu impeeriumit- usk valati seaduse vormi ja tagati riikliku sunnijõuga. Riiklikul usutunnistusel oli piiritlemisfunktsioon – see eristas ketseri õigeusklikust ja riigivaenlase õigest kodanikust. Riik kasutas sanktsioone oma vaenlase vastu. Riigikirikuna pidi endine kristlik vähemuskirik muutuma rahvakirikuks. Kahtluse puhul on iga kodanik siiski kristlane. Riigi ja kiriku probleem olid juudid. Nad polenud ketserid, seega ei võidelda nende vastu. Nende jaoks tuli luua eriline õiguslik valdkond. Juutide õigusi reguleeriti peatükiga“ Juutidest ja taeva kummardajatest“
pälvides nimetuse Constantinus Suur.Riigikirikuks sai ristiusu kirik 381.a. keiser Theodosiuse ajal. Ühtsuse tagamise funktsioon Riigikirikuna hoolitses ristikirik riigi ideoloogilise ühtsuse eest, tugevdas kodanike sidet riikliku kultusega.Nikaia usutunnistus, pidi siduma kogu impeeriumi, nii kirikut kui rahvast, riiki ennast, sarnaselt Justinianusekehtestatud CIC. Riik asus usutunnistuse kui enda loodud õigusnormi taha kogu oma sunnijõuga. Piiritlemisfunktsioon Ristiusk hakkas täitma ka riiklikku piiritlemisfunktsiooni. Iga kristlane oli kodanik, iga mittekristlane aga oli riigisilmis kahtlane. Seega andis kirik riigi käsutusse vajalikud mõõdupuud “omade” ja “võõraste” eristamiseks. Seetähendas samas usu muutumist vormi täitmiseks, riigikirik (ega riik) ei olnud võimeline uurima iga alamausutunnistuse sügavust. Piiritlemisel tekkis uus situatsioon juutide suhtes, kes oli justkui Jumala vana rahvas.Seega ei
sellega ei väljuta süüdistuse piiridest. Kohtuliku arutamise piirid, süüdistus: 3-1-1-70-15 (süüdistusakt kaitseõigus) 11.1 KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg- tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse
annaabi.ee 
