Reisides Pisasse mõtles ta selle üle järgi, mida ta oli korda jõudnud saata ning oli tänulik selle eest. Ta oli esimene, kes avastas möödunud ajastute saladused ning tegi kindlaks, et Kuu on samasugune taevakeha kui Maa. Ta oleks võinud lisada: ,,Ma nägin, et ka Maa liigub ümber Päikese." Kuid ta ei teinud seda, ei kirjas ega raamatus. Seda mainis ta vaid suuliselt oma paarile vabameelsemale sõbrale. Seda kirjalikult välja tuua oleks olnud sama hea kui ise inkvisitsiooni piinakambrisse jalutada. Galileo leidis, et talle on ohutum ja teadusele kasulikum, kui ta edasi elab ja inkvisitsioonipoolse vahelesegamiseta oma katseid jätkab. Kuid hoolimata Galileo ettevaatlikusest oli ta määratud saama mitte üksnes õpetlaseks, vaid ka märtriks. Igivalvas inkvisitsioon valitses Firenze maakonnas piiramatu võimuga. Suurinkvisiitor kardinal Bellarmine pani tähele, et kuigi Galileo ei puuduta maa ümber päikese liikumise küsimust, kuulutas ta end siiski Koperniku järgijaks
Selle saavutamiseks küsis inkvisiitor süüaluse käest mitmeid küsimusi, mis võisid olla täiesti erivaldkondadest, seda tehti põhjusega. Nimelt prooviti süüalusest segadusse ajada, et see siis vea teeks ja süü üles tunnistaks.20 Ülestunnistuse saamiseks kasutasid inkvisiitorid ka väga ebainimlikke võtteid piinamist. Ohvrile näidati piinamisriistu, et hirmutada teda sellega, mis teda ees ootab, kui ta ülestunnistust ei anna. Piinakambrisse kuulusid peksu- ja venituspink, nuudid. Piinati ka vee, nälja ja januga. Pärast piinamist raviti ohvri haavad jälle terveks, kuna tuleriidale minnes pidi süüalune terve olema. 2.2.3 Kohtuotsus Lõplik otsus tehti tavaliselt teatavaks pidulikul üritusel- autodafee. Üks või kaks päeva enne tseremooniat loete süüalusele veel ta süüdistused ette, et tal oleks veel viimane võimalus oma süü üles tunnistada
raamatust ,,Nõiakunsti ajalugu". ,,Sellele perioodile tüüpiline oli kohtumõistmine vana mehe üle Lõuna-Prantsusmaal 1438. aastal. Pierre Vallini süüdistasti nõidumises ning inkvisitsioon võttis ta kinni. Talle ei lubatud kaitsekõnet ning teda piinati korduvalt. Kohtumõiustmise protokollis seisab, et ta tunnistas ,,priitahtlikult" üles, mis äraseletatult tähendab, et teda piinati, toodi piinakambrist välja ning anti valida, kas ta tunnistab priitahtlikult üles või läheb piinakambrisse tagasi. Pierre tunnistaski, et oli kutsunud appi Peltsebuli, kummardanud teda ja maksnud talle andamit. Ta oli teeninud Saatanat kuuskümmend kolm aastat, salanud ära Jumala, trampinud jalgade alla krutsifiksi ja sülitanud selle peale ning ohverdanud omaenda pisikese tütre Saatanale. Ta oli korrapäraselt ,,Sünagoogis", kus oli astunud sugulisse vahekorda Peltsebuliga, kes oli võtnud tütarlapse kuju see on küll harukodne-, ning kus tema ja teised
Inkvisiitoriteks olid enamasti dominiiklased, aga ka frantsisklased ja mitmed teised. Süüdi mõistmiseks oli vaja kas ülekuulatava ülestunnistust või siis kahe tunnistaja tunnistust. Piinamise küsimus ketseriprotsessidel - Ülestunnistuse saamiseks kasutasid inkvisiitorid ka väga ebainimlikke võtteid piinamist. Ohvrile näidati piinamisriistu, et hirmutada teda sellega, mis teda ees ootab, kui ta ülestunnistust ei anna. Piinakambrisse kuulusid peksu- ja venituspink, nuudid. Piinati ka vee, nälja ja januga. Pärast piinamist raviti ohvri haavad jälle terveks, kuna tuleriidale minnes pidi süüalune terve olema. Kohati aga kaheldi piinamise efektiivsuses, sest valu hirmu ees võidi ka niisama end süüdi tunnistada ning süütuid inimesi ei oleks tohtinud tegelikult hukka mõista. Samas ei usutud ka, et inimesed end ketserluses süüdi tunnistaksid, kui neid ei hirmutata.
Kui sind sisse toodi, olin mina seal, ka ülekuu- 318 lamise ajal olin ma kohal. Oo hundikoobas! See oli minu kuritegu, minu võllas, mida aegapidi nägin sinu pea kohale kerkivat. Iga tunnistaja ülekuulamise ajal, jga süütõenduse, kaitsekõne ajal viibisin mina kohal. Ma võisin lugeda kõiki sammusid su kannatusteel. Mina viibisin ka siis kohal, kui see metsik elajas ... Ah, ma ei teadnud ette arvata, et sind piinapinki viiakse! Kuula. Ma järgnesin sulle isegi piinakambrisse. Nägin, kuidas piinameistri jõledad käed sind lahti riietasid, sind pool-paljana puudutasid. Ma nägin su jalga, jalga, mille eest ma oleksin andnud kõik, et seda ainult kordki suudelda ja siis surra, seda jalga, mille all ma ülima joovastusega oleksin lasknud oma pea puruks muljuda, nägin, kuidas see jalake pigistati sinna hirmsasse saapasse, milles elava inimese liikmed veristeks tompudeks muudetakse. Oh mind õnnetut! Kui ma seda kõike pealt vaatasin, oli mul sutaani
annaabi.ee 
