Libahunt - kas fantaasia või tegelikkus . * Libahunt on müüt mis on m6eldud v2lja inimeste endi poolt.Kuid olevust kuid sellist ei ole kunagi eksisteerinud.Läbi aegade on välja õeldud igast ,,hirmu jutte" kuid kunagi pole need kinnitust leidnud.Nagu antud loos ja selle raamatu ajas, oli libahunt kui 1 kardetuimaid väljamõeldisi, kuid kunagi pole need kinnitust leidnud,et need üldse olemas on olnud. Raamatus vanaema ütles väiksele tüdrukule pere pisemaile piigale kui tema oli parasjagu õppimas ja väljas oli hundi ulgumist kuulda et:" Ära kutsu metsa kutsut!" selle tsitaadi alusel võib ütelda et rahvast olid need metsakutsud juba l2bi aegade hirmutanud ja sellest ei saadud üle kuni nüüdis ajani mil hakati neid küttima. Antud kontekstis kui ,,libahunt" oli Tiinale antud eelkõige kadueduse tõttu. Kuna Tiina sai omale peigmehe keda tahtis Mari.Mari oli sunnitud selle välja mõtlema kuigi ta teadis et seda Tiina ei ole
Seda juhtus pealt nägema taevane taat Uku, kes üritas Lindat päästa. Päästmise asemel ta aga langetas tuuletarga teadvuseta maha ja muutis Linda kiviks. Kui pojad koju tagasi jõudsid, märkasid nad, et ema on kadunud. Pojad hakkasid ema otsima, kuid ei midagi. Kaks venda heitsid magama, noorim tõttas mereranda. Ta ei näinud varast kusagil ning hakkas Soome poole ujuma. Keskööl jõudis ühe saareni, et magada, kuid noore neiu laul segas. See oli saarepiiga. Kalevipoeg laulis piigale vastu ning neiu tuli asja uurima. Koosoldud ajal nad armusid. Unest ärkas ka saaretaat, kes tahtis külalise kohta rohkem teada. Teadmiste peale neiu ehmatas ja kukkus merre ning uppus. Kalevipoeg ujus edasi Soome poole. Soome jõudes istus Kalevipoeg kivile puhkama ja jäi magama. Ärgates ruttas mees tuuletarga talu juurde. Talus võitles ta tuuletarga sõdalastega ning võitis. Tuuslar palus Kalevipoja käest armu ning jutustas Lindast
mäeks. Äkitselt pärast üht rasket kivirahnu vedades libises kivi jalge ette maha. Linda istus kivile ja valas kaua kibedaid leinapisaraid. Nii tekkis Ülemiste järv. Siis sündis poeg, kes hakkas kohe vägevuse märke näitama. Poolel teel Soome ujudes (keskööl) Kalevipoeg mõtles natuke puhata ja ujus Saarele. Enne magama jäämist kuulis noore neiu häält. Läks vaatama. Nägi eemal ilusat käharajuukselist neidu. See oli saarepiiga. Kalevipoeg laulis piigale vastu ning neiu tuli vaatama. Vastasid omavahel ning armusid teineteisse. Varsti ärkas Saaretaat ja Kalevipoeg küsis, kas ehk õhtul Soome tuuker mööda sõitnud. Kui nüüd Saarepiiga kuulis, kes külaline (Kalevipoeg) on, komistas ehmatusega sügavale merre. Kalevipoeg üritas neiut päästa, aga ei õnnestunud. Siis ta ujus edasi Soome poole. Siis üritasid Taat ja Eit merepõhjast piigat leida. Vanemad istutasid kalli tütre mälestuseks tamme. Kodus kasvanud kotkamuna tiiva all oli
leiba teenima, et ta unustaks meremehe ameti sootuks ning tuleks naise juurde elama. Ta rääkis mehele mere headusest, et see uhub pärlid kaldale ja nii saavad nad rikkaks ning siis ehitavad nad endale suure uhke lossi. Nipernaadi lubas seevastu ainult, et läheb küll merele tagasi, aga tuleb kindlasti kunagi tagasi, kulugu sellele kasvõi pool elu. Kuid naine ei jätnud oma jonni ja üritas Toomast uuesti ümber veenda, et ta piigale kohe meheks tuleks, mitte alles aastate pärast. Talv oli saabumas ja ootamatult saabus sinna Toomase enda naine. Mere äärne piiga sai kogu tõe teada, et mees oli talle koguaeg valetanud ja teda petnud. Nipernaadi oli petnud merepiigat meelega ja murdnud ta südame, kuid samas valgustas ta teda reaalse eluga, et see ei koosne ainult majakeses istumisest ja lootusest rikkaks kunagi rikkaks saada. Väljumine hallist argipäevast võib olla iga inimese soov ja tahe ning see on ka
Ühele saarele jõudes märkas Kalevipoeg ilusat tüdrukut, kellega juttu vestma asus. See oli Saare piiga, kellesse ta koheselt armus. Kuid kuuldes, kelle poeg mees on, viskab Saare piiga end vette. Kui teda otsima minnakse, on kuulda merest laulu, mis ütleb, et neid on juba lahkunud. Kalevipoeg Soome rannas end välja puhkamas. Saare piiga vanemad leidsid merest vaid kotkamuna, vana raudkübara ja noore tamme, mis istutati sinna, kus piigale kunagi kiikuda meeldis. Kalevipoeg leidis Tuuslari üles, kuid ei uskunud ta sõnu ema saatuse kohta ning tappis Tuuslari ära. Kalevipoeg ei leidnud teda, kuid unenägu ütles talle siiski, et ema pole enam elus. Kalevipoeg leidis soome sepa koda, kust sai endale vägeva mõõga. Kojas hakkab hoobeldes rääkima Saarepiigaga juhtunust ning seepeale läheb sepa vanem poeg närvi. Kalevipoeg võtab mõtlematult mõõga tupest ning lööb pojal pea otsast. Härjapõlvlane raius maha tamme,
Päästmise asemel ta aga langetas tuuletarga teadvuseta maha ja muutis Linda kiviks. Kui pojad koju tagasi jõudsid, märkasid nad, et ema on kadunud. Pojad hakkasid ema otsima, kuid ei midagi. Kaks venda heitsid magama, noorim läks isa hauale, kus ta tõttas mereranda. Varast ei näinud ta kusagil ja hakkas siis Soome poole ujuma. Keskööl ujus ta ühe saareni, et magada, kuid noore neiu laul segas. See oli saarepiiga. Kalevipoeg laulis piigale vastu ning neiu tuli asja uurima. Koosoleku ajal nad armusid. Unest ärkas ka saaretaat, kes tahtis külalise kohta rohkem teada. Teadmiste peale neiu ehmatas ja kukkus merre ja suri. Kalevipoeg ujus edasi Soome poole. Soome jõudes istus Kalevipoeg kivile puhkama ja jäi magama. Ärgates ruttas ta tuuletarga talu juurde. Talus võitles ta tuuletarga sõdalastega ning võitis. Tuuslar palus Kalevipoja käest armu ja jutustas Lindast
Päästmise asemel ta aga langetas tuuletarga teadvuseta maha ja muutis Linda kiviks. Kui pojad koju tagasi jõudsid, märkasid nad, et ema on kadunud. Pojad hakkasid ema otsima, kuid ei midagi. Kaks venda heitsid magama, noorim läks isa hauale, kus ta tõttas mereranda. Varast ei näinud ta kusagil ja hakkas siis Soome poole ujuma. Keskööl ujus ta ühe saareni, et magada, kuid noore neiu laul segas. See oli saarepiiga. Kalevipoeg laulis piigale vastu ning neiu tuli asja uurima. Koosoleku ajal nad armusid. Unest ärkas ka saaretaat, kes tahtis külalise kohta rohkem teada. Teadmiste peale neiu ehmatas ja kukkus merre ja suri. Kalevipoeg ujus edasi Soome poole. Soome jõudes istus Kalevipoeg kivile puhkama ja jäi magama. Ärgates ruttas ta tuuletarga talu juurde. Talus võitles ta tuuletarga sõdalastega ning võitis. Tuuslar palus Kalevipoja käest armu ja jutustas Lindast. Peale juttu Kalevipoeg tappis tuuletarga, sest ta ei uskunud
Päästmise asemel ta aga langetas tuuletarga teadvuseta maha ja muutis Linda kiviks. Kui pojad koju tagasi jõudsid, märkasid nad, et ema on kadunud. Pojad hakkasid ema otsima, kuid ei midagi. Kaks venda heitsid magama, noorim läks isa hauale, kus ta tõttas mereranda. Varast ei näinud ta kusagil ja hakkas siis Soome poole ujuma. Keskööl ujus ta ühe saareni, et magada, kuid noore neiu laul segas. See oli saarepiiga. Kalevipoeg laulis piigale vastu ning neiu tuli asja uurima. Koosoleku ajal nad armusid. Unest ärkas ka saaretaat, kes tahtis külalise kohta rohkem teada. Teadmiste peale neiu ehmatas ja kukkus merre ja suri. Kalevipoeg ujus edasi Soome poole. Soome jõudes istus Kalevipoeg kivile puhkama ja jäi magama. Ärgates ruttas ta tuuletarga talu juurde. Talus võitles ta tuuletarga sõdalastega ning võitis. Tuuslar palus Kalevipoja käest armu ja jutustas Lindast. Peale juttu Kalevipoeg tappis tuuletarga, sest ta ei uskunud
läks sinna ikkagi. Miina jooksis nii ruttu kui hing see andis. Päike hakkas juba loojuma, aga Miinal oli veel kolm versta käia. Miina pani käed risti ja tõmbas hinge, ning siis jooksi edasi. Ühekorraga kuulis Miina rattapõrinaid, inimeses, lootes ta abi saada. Lepiku otsast pööras vanker puie vahele, kui Miina okste varjust välja sai, lõid ta silmad särama, Toomaru peremees. Vallavanem peatus, vaatas piigale otsa ja tundis ära et see Tammistu Miina, ning küsis mis ta siin maanteel teeb, riided ligadi logadi seljas, ise lõõtsutades. Miina ütles et kui Talle kohe appi ei minda siis ta satub mõrtsukate kätte, aga vallavanem tahtis teada kes tema, ning Miina rääkis talle teepeal kogu tõe. Vallavanem pööras otsa ümber ja kihutas Nudjaste kõrtsi poole, ise rääkides teepeal et neilt kolmelt mehelt võis seda oodata, ja et nüüd saaks nad kätte,
Päästmise asemel ta aga langetas tuuletarga teadvuseta maha ja muutis Linda kiviks. Kui pojad koju tagasi jõudsid, märkasid nad, et ema on kadunud. Pojad hakkasid ema otsima, kuid ei midagi. Kaks venda heitsid magama, noorim läks isa hauale, kus ta tõttas mereranda. Varast ei näinud ta kusagil ja hakkas siis Soome poole ujuma. Keskööl ujus ta ühe saareni, et magada, kuid noore neiu laul segas. See oli saarepiiga. Kalevipoeg laulis piigale vastu ning neiu tuli asja uurima. Koosoleku ajal nad armusid. Unest ärkas ka saaretaat, kes tahtis külalise kohta rohkem teada. Teadmiste peale neiu ehmatas ja kukkus merre ja suri. Kalevipoeg ujus edasi Soome poole. Soome jõudes istus Kalevipoeg kivile puhkama ja jäi magama. Ärgates ruttas ta tuuletarga talu juurde. Talus võitles ta tuuletarga sõdalastega ning võitis. Tuuslar palus Kalevipoja käest armu ja jutustas Lindast
igavesti Sinu Hamlet, kuni see masinavärk veel talle kuuletub. Mu tütar seda näitas kuulekalt ja kandis ette mul kõik palved, mis prints kunagi ja kusagil ja kuis tal esitanud on. KUNINGAS: Kuis võttis vastu printsi armastust? POLONIUS: Mis arvate? Eks ütlin piigale: Prints Hamlet on ju prints ja prints on prints. Ei see või sündida. Siis käskisin tal lukustada uksed printsi ees, kõik kirjad, kingid ära põlata: prints, tõrjutu - et teha lühidalt - siis langes kurbusse, sealt isutusse, sealt unetusse, sealt siis nõrkusse, sealt nõtrusse ja langus säärane
annaabi.ee 
