5. Rõhulise kinnise silbi pikk täishäälik kitjutatakse kahe tähega Misjonilingvistika ja piiblitõlketegevus *Eesti varasem kirjakeel on ennekõike usutekstide keel. *17. sajandi lõpuks oli olemas nii vana kui ka uue testamendi tõlkekäsikirju. *Probleemiks sai ka piibli võimalik trükikoht Eestikeelse täispiibli ilmumine *Pärast uue testamendi ilmumist (1715 a.) ühendas pastorkond jõud eestikeelse täispiibli väljaandmiseks. *18 sajandit nimetatakse kirjakeele ajaloos piiblikeele sajandiks *1739 ilmus esimene täispiibel Piibli tõlkimine oli oluline, sest: *Ühtlustas eri murrete keeletarvitust ühtse kirjakeele suunas. *Rikastas oluliselt kirjakeele sõnavara *Tänu piibli autoriteedile muutus autoriteetseks ka selles kasutatud keel, sellega paranes ka eesti kirjakeele staatus *Aitas kaasa rahva lugemisoskuse arenemisele *Kujundas arusaama trükitud raamatute keelest ja stiilist Sõnaraamatud ja grammatikad *18. saj. esimesel poolel tehti ka olulist
kirjutamisega tegeles ka eestlasest kirjamees Mangu Hans Ilmuma hakkas Tarto-Ma Rahwa Kalender ning Tarto maa rahwa Nädalli-lehte, mis jätkasid tartukeelse kirjanduse traditsiooni 18. Sajandi eesti kirjakeele lühiiseloomustus Valdavaks kirjaviisiks sai B. G. Forseliuse ja J. Hornungi kasutusele võetud nn vana kirjaviis 1739, aasta täispiibli alusel ühtlustus kirjakeel Piiblikeel jäi eeskujuks kuni 19. sajandi esimese pooleni Piiblikeele alusel tekkis kõrgstiilne ja lauseehituslike võõrmõjudega raamatukeel Lõunaeesti kirjakeel hakas 18. sajandi teisel poolel vähehaaval taanduma ning põhjaeesti kirjakeel muutus laiemalt kasutatavaks. Kasutatud kirjandus Martin Ehala 2012 „Keel ja ühiskond“ lk 91-93 http://www.koolibri.ee/download/? action=binary&id=2522 (27.09.2015)
tegelenud Kask (periodiseering, ülevaade olulisematest autoritest ja sõnavarauurimused), Ariste (ülem- ja alamsaksa laenud, sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19.saj I poole seisukohad eesti kirjakeele ühtlustamisel), Ross (piiblikeele areng, heebrea k laensõnad). 2. Vana kirjakeele mõiste ja kirjakeele ajaloo periodiseerimine (A. Kase ja H. Laanekase järgi) Vana kirjakeel nähtus, millega tegeleb kirjakeele ajalugu. Alguseks peetakse esmaseid kirjapanekuid 13.saj ja lõpuks Hornungi grammatika ilmumist 1693, mis fikseeris vana kirjaviisi põhimõtted. 1686 suur pööre rahvakeelsuse poole ilmus ,,Wastne Testament", mille tõlkijate keelekasutus leidis poolehoidu üle Eesti. Hornungi grammatika kui murrangu tipp
uurimused. Võimaldab nähtuste dünaamika väljatoomist. Tulemusi: 18. sajandi tekstide valikkorpus ja 19. sajandi esimese poole tekstide korpus on viimase 5 a jooksul täienenud ca 600 000 tekstisõna mahus. Heinrich Stahli tekste on lemmatiseeritud ja morfoloogiliselt märgendatud 160 000 tekstisõna mahus. Jätkub töö vanimate sõnastike koond-andmebaasi loomisel. EKIs viljakas töö piiblikeele uurimisel. Vt piiblikeele konkordantsi http://www.eki.ee/piibel Käsikirjade publitseerimine ja keeleline analüüs avab uusi vaatenurki eesti vaimuliku kirjakeele arengule. TÜ VAKKURis täiendatakse pidevalt eesti kirjakeele esmaesinemussõnastiku elektroonilist andmebaasi. Arendatakse ja muudetakse hõlpsamini käsitsetavaks korpuse kasutajaliidest. Huvitavate üksiknähtuste kirjeldamise juurest on jõutud autorite või teoste laiemate käsitlusteni.
Tammsaare alustas teatriarvustajana ning nõudis juba oma arvustustes mõttetihedamat ja psühholoogilisemat teatrit. See leidis väljendust tema esimeses piibliainelises draama "Juudit" (1921). Eeskujudeks on Tammsaarel olnud Hebbeli ja Kaiseri Juuditi-töötlused. Kuigi Tammsaare on järginud piibli süzeed (osade muudatustega Nimetu sissetoomine), siis läbib näidendit moodne psühholoogia (freudism). "Juuditis" on liikuvaid massistseene ja uhkeid pidusööke, piiblikeele vägevat kõma ja efektseid stiliseeringuid. Näidendis võib ära tunda osasid ekspressionismi mõjusid (massid, üldnimed). Petuulia piiramise hädad kajastavad kaudselt muidugi maailmasõja koledusi. Lavalaudadel on teost lavastatud harva ning tavaliselt erinevate rõhuasetustega (sotsiaalne, armastus, filosoofiline). Tammsaare teiseks näidendiks on allegooriline draama "Kuningal on külm" (1936), kus muinasjutuliseses süzees kritiseeritakse Euroopa
(vähemasti purjuspäi üliõpilaste omavahelistes vaidlustes). Sealt kandub see loogikamäng üle ja tõuseb erilisse ausse ,,Tõe ja õiguse" köiteis, eriti alates teisest köitest; nii see jääbki suure- mal või vähemal määral valitsema kõigis hilisemais teostes, tõustes ainuoluliseks eelkäsiteldud satiirilises näidendis. Lihtsaist sõnanaljadest alates - nagu koomiline haritlas- või raamatukeele (Pearul ka piiblikeele) sõnade moonutamine või ebakohaselt tarvitamine oskamatusest (Pearu ,,hallelooja", Rava Kusta ,,ei anna õiget vahmiili välja", Hundipalu Tiidu ,,poolidiiga, karikseriv kõlanali ,,katkikismus"; linnatõusikute keele ,,kulduura", ,,prohviit", ,,kriit" = krediit, ,,konktuur"), koomilised hüüdnimed (,,lambasihver", ,,So ein Tere-tere", ,,majalukk"), argoosõnad (Lible ,,kapsad", ,,palvekapsas", Mauruse ,,komade palee", Tigapuu ,,vosmi" jne
annaabi.ee 
