freskod. Säilinud ei ole peaaegu mitte midagi. Ettekujutuse nendest saab rooma koopiate, enamasti Pompeiist ja selle lähedalt leitud freskode ja mosaiikide põhjal. Pompeiist leitud seinamaalidelt võib leida peaaegu kõike, mida maalida saab: loomade pilte, natüürmorte, lihtsat maaelu ja argielu, maastikumaale... Kirjanduses hakkas levima nn maalide kirjeldus. Selle uue zanri silmapaistvam esindaja oli Philostratos. Philostratose jutustuste põhjal, mis põhinevad kindlatele nägemismuljetele, annavad meile üsna hea pildi paljude hellenistlike maalide omapärast.
palju. Kirjanikud huvitusid tol ajajärgul kunstist ja hakkasid kirjutama nende elust, koguma anekdoote nende veidrustest ja koostama reisijuhte. Ja kuigi antiikaja kuulsamatelt meistritest pole alles ühtki teost võime lugeda nende teostest kunsti tutvustavatest raamatutest. Hellenismi ajastul hakkas suisa levima laialdaselt üks kirjanduse eriline liik nn maalide kirjeldus. Selle uue zanri silmapaistvam esindaja oli Philostratos. Kuigi tema jutustab tihti maalidest mida kunagi polnudki saame, me tema tööde põhjal ettekujutuse missugused maalid meeldisid tolleaegsele inimesele. Philostratos jutustab suurpärases kirjanduslikus vormis vanade müütide kangelastest, olustikulistest stseenidest nagu kalameeste kalapüük, looduse võluvatest vaatepiltidest jms. Philostratose jutustuste põhjal, mis põhinevad kindlatele nägemismuljetele, annavad meile üsna hea pildi paljude hellenistlike maalide omapärast
ning üks hiljuti Isthmoselt leitud halteer on kivisilinder, milles on sõrmede jaoks õnarad. Halteerid kaaluvad tavaliselt neli kuni kaheksa naela. Nende otstarve ei ole veel praegugi päris selge. Käes hoitavad raskused abistavad nii kaugus- kui ka kõrgushüppajat sel juhul, kui ta paiskab nad hüppe ajal tahapoole, kuid pole mingeid tõendeid, et kreeka hüppajad seda tegid. Mõned vaasimaalid näitavad tegelikult hüppajaid, kes maandumise ajal hoiavad halteere ikka veel käes , ning Philostratos ütleb, et halteerid aitavad hüppajal kindlalt maanduda. Lukianos suhtub halteeridesse selgelt nagu hüppe rakendamise vahenditesse: "Me treenime neid hüppama vajaduse korral üle kraavi või mõne muu takistuse, isegi hoides käes seatinast raskusi, mis on nii suured, kui nad suudavad käes hoida." Aristoteles aga väidab, et atleedid hüppavad halteeridega kaugemale kui ilma nendeta, ja pole tõenäoline, et ta oleks esitanud nii kategoorilise väite, kui tal poleks olnud kogemustest
palju. Kirjanikud huvitusid tol ajajärgul kunstist ja hakkasid kirjutama nende elust, koguma anekdoote nende veidrustest ja koostama reisijuhte. Ja kuigi antiikaja kuulsamatelt meistritest pole alles ühtki teost võime lugeda nende teostest kunsti tutvustavatest raamatutest. Hellenismi ajastul hakkas suisa levima laialdaselt üks kirjanduse eriline liik nn maalide kirjeldus. Selle uue zanri silmapaistvam esindaja oli Philostratos. Kuigi tema jutustab tihti maalidest mida kunagi polnudki saame, me tema tööde põhjal ettekujutuse missugused maalid meeldisid tolleaegsele inimesele. Philostratos jutustab suurpärases kirjanduslikus vormis vanade müütide kangelastest, olustikulistest stseenidest nagu kalameeste kalapüük, looduse võluvatest vaatepiltidest jms. Philostratose jutustuste põhjal, mis põhinevad kindlatele nägemusmuljetele, annavad meile üsna hea pildi paljude hellenistlike maalide omapärast
on kivisilinder, milles on sõrmede jaoks õnarad. Halteerid kaalusid tavaliselt 1,638 3,276 kilogrammi. Nende otstarve ei ole veel praegugi päris selge. Käes hoitavad raskused abistavad nii kaugus- kui ka kõrgushüppajat sel juhul, kui ta paiskab nad hüppe ajal tahapoole, kuid pole mingeid tõendeid, et kreeka hüppajad seda tegid. Mõned vaasimaalid näitavad tegelikult hüppajaid, kes maandumise ajal hoiavad halteere ikka veel käes, ning Philostratos ütleb, et halteerid aitavad hüppajal kindlalt maanduda. Lukianos suhtub halteeridesse selgelt nagu hüppe raskendamise vahenditesse. Aristoteles aga väidab, et atleedid hüppavad halteeridega kaugemale kui ilma nendeta. Üks kreeka kaugushüppese puutuv veider asjaolu on see, et Philostratose andmeil peeti seda raskeimaks atleetikaalaks, mistõttu selle saateks lubati mängida flööti. Kõigest eelöeldust tulenev vältimatu järeldus näib olevat see,
Kirjanikud huvitusid tol ajajärgul kunstist ja hakkasid kirjutama nende elust, koguma anekdoote nende veidrustest ja koostama reisijuhte. Ja kuigi antiikaja kuulsamatelt meistritest pole alles ühtki teost võime lugeda nende teostest kunsti tutvustavatest raamatutest. Hellenismi ajastul hakkas suisa levima laialdaselt üks kirjanduse eriline liik nn maalide kirjeldus. Selle uue zanri silmapaistvam esindaja oli Philostratos. Kuigi tema jutustab tihti maalidest mida kunagi polnudki saame, me tema tööde põhjal ettekujutuse missugused maalid meeldisid tolleaegsele inimesele. Philostratos jutustab suurpärases kirjanduslikus vormis vanade müütide kangelastest, olustikulistest stseenidest nagu kalameeste kalapüük, looduse võluvatest vaatepiltidest jms. Philostratose jutustuste põhjal, mis põhinevad kindlatele nägemismuljetele, annavad meile üsna hea pildi paljude hellenistlike maalide omapärast.
annaabi.ee 
