Ning kui toetuda Spengleri Euroopa allakäigu filosoofiale, ennustab kirjanik inimkonna peatset hukkumist. 1920ndatel aastate lõpu poole jõudsid lugejateni kogud "Vastu hommikut" ja "Ristisõitjad", kus väheneb fantastilisus ja grotesk võrreldes varasemate teostega. A. Gailit läheneb realistlikule kirjutuslaadile, loobumata siiski täiesti oma loomingu romantilisi sümbolistlikust põhialusest. Neis novellides on selgesti tajutav 20-ndate aastate pettumusmeeleolu vastikust ja masendavast maailmast. Kuna neil aastatel viibis Gailit perekonnaga välismaal, siis ma arvan, et just sealt sai ta oma inspiratsiooni väljendamaks pettumusmeeleolu. Kirjaniku följetoniloomingu kõrgaeg jääb 20ndatesse aastatesse. Paremik sellest on koondatud kahte kogumikku: "Klounid ja faunid" ning "Aja grimassid". A. Gailiti vestelooming käsitleb peamiselt kirjandus-, kunsti ja kultuurielu probleeme. Ühes oma
Tema vestelooming puudutas peamiselt kirjanduse, kunsti ja kultuurieluga seotud probleeme. Teise rühma Gailiti vesteloomingus moodustavad oma aja kultuuripoliitikat, erakondade väiklast omavahelist võitlust ja kodanliku riigiaparaadi bürokraatlikkust piitsutavad följetonid. Gailiti novelliloomingu põhiosa on valminud 1923 - 1927 ning avaldatud kahes kogus "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927). Neis novellides on selgesti tajutav 20-ndate aastate pettumusmeeleolu. 1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani "Toomas Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani züseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste Eestimaa paikade
mööda Euroopat ringi, kui Eesti jääb neile alati tähtsaks paigaks, mida hinges kaasas kantakse. Lennart Meri kujutab teoses ,,Hõbevalge" meie esivanemate tulekut oma ajaloolisele kodumaale 5 tuhat aastat tagasi. Eesti ajaloolise proosa tippautoreid on Jaan Kross. Krossi proosa peateemaks on kompromiss/kompromissitus ja reetmine: eestlaseks olemise ja jäämise köietants võõraste jõudude meelevallas 1970.-1980.aastate vahetumist märgivad süvenev venestumine ja üldine pettumusmeeleolu. Lugejat meelitab ennekõike realistlik kirjandus e olmekirjandus. Need teemad pakuvad äratundmisrõõmu ja lugeja on sellest ammu puudust tundnud. Selle suuna esindajaks on Raimond Kaugver, kes kirjutab kooliprobleemidest, kuritegevusest, põlvkondade ja peresuhetest. Selle ajajärgu tähelepanuväärsem uustulnuk on Mihkel Mutt. Tema proosat on võrreldud Juhan Viidingu luulega. Muti sageli följetonistlikud lood otsekui pildistavad kaasaja olusid, eriti haridusseltskonna inimtüüpe. 1970
tunnistavad romaanid "Karge meri" (1938; film 1981), "Ekke Moor" (1941) ja "Leegitsev süda" (Vadstena 1945). Romaanis "Üle rahutu vee" (Göteborg 1951) ja mitut proosazanri ühendavas teoses "Kas mäletad, mu arm?" (3 köidet; Lund 19511959) kajastub kodumaa kaotamise traagika. Gailiti novelliloomingu põhiosa on valminud 1923 - 1927 ning avaldatud kahes kogus "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927). Neis novellides on selgesti tajutav 20-ndate aastate pettumusmeeleolu. 1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani "Toomas Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Teosed · "Kui päike läheb looja" (jutustus), 1910 · "Saatana karussell" (novellikogu), 1917 · "Muinasmaa" (romaan), 1918
aastate keskpaigani. Tema vestelooming puudutas peamiselt kirjanduse, kunsti ja kultuurieluga seotud probleeme. Teise rühma Gailiti vesteloomingus moodustavad oma aja kultuuripoliitikat, erakondade väiklast omavahelist võitlust ja kodanliku riigiaparaadi bürokraatlikkust piitsutavad följetonid. Gailiti novelliloomingu põhiosa on valminud 1923.-1927. aastal ning avaldatud kahes kogus "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927). Neis novellides on selgesti tajutav 1920. aastate pettumusmeeleolu. 1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani "Toomas Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani züseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste Eestimaa paikade. Vahelduvad
annaabi.ee 
