Kriitiku arvustus Richard Roht andis oma viimaste teostega, nagu romaan "Kurgsoo" ja novellikogu "Neli juttu", lugejale hea hulga optimismi, rahuldas arvustajaid, pannes koguni mõne arvustaja kirjaniku ülehindamisele. Kõigel sellel olid eeldused: meeldis Rohti realistlik "ladus" jutustus idealistliste-romantiliste lõimedega, kaasaja nähtuste vaatlemise ja arvustamise ülekandmine kirjandusse, sealjuures otsekohesema vahekorra loomine enese ja ühiskonna vahel, pettudes ja eemaldudes "kaasvõitlejaist". Kirjaniku järgnevat loomingu arenemist võis jääda ootama huvitusega. Kasutatud kirjandus http://www.kirmus.ee/erni/autor/eesti_fr.html http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://www.kirmus.ee/erni/foto/roht02.jpg&im http://et.wikipedia.org/wiki/Richard_Roht#Kirjandus http://lib.werro.ee/index.php/richard-roht.html http://www.kirmus.ee/erni/kogu/kogu_fr.html?roos05.html
Lõpuks tunnistas ta oma teo üles ja alles siis sai ajapikku hingerahu. Tegu jäi teda ikkagi kummitama. Teist tüüpi inimesed on need, kes on nii-öelda edukad. Nendel on auahnust ja nad pürgivad kõrgemale. Nad on nõus pugema teistele, et oma positsiooni parandada. Nõnda tegi linnavaht jutus ,,Kameeleon". Ta puges kindralile, lootes sellega heas valguses silma paista ja paremat elu elada. Taolised inimesed lõpetavad tavaliselt kas sügavalt pettudes või siis aja jooksul järjest positsiooniredelil kõrgemale tõustes. Ka neile endile tavaliselt poetakse vähem tähtsate positsiooniparandajate poolt. Need on sellised inimesed, kellel läheb hästi materiaalselt ja karjääri mõistes. Positsioon on realismis kõik. Seda näitas ka jutt ,,Paks ja peenike", kus positsioon ületas sõpruse. Seega saab realismiinimesed jagada põhiliselt kahte gruppi. Edukad ja ebaedukad inimesed
lähtus võivadki leida, et armastus on kui vangistus. Miks seda pahatihti öeldakse? Sellise teooria rääkijad võivad olla armastuses pettunud ja haiget saanud. Isegi suurt kaotusvalu tundnud. Kuigi kes meist ei tunneks kaotusvalu, olles kaotanud või ilma jäänud kellestki väga lähedasest? Teatakse, et armastus on kõige ülimuslikum tunne üldse. Tahetakse selleni jõuda, olles valmis kõigeks. Ja siis, pettudes selles või saades haiget, hakatakse mõtlema armastusest kui halvast asjast. Ning ka sellest, et see võib olla kui vangistus, kuna ollakse saanud hingelisi traumasid, mis võivad vangistada hinge ja südame väga pikaks ajaks. Aga siinkohal esitaksin küsimuse: Kuidas käsitleda armastust, kui sellist, vabaduse seisukohalt võttes? Kuna see imeline tunne teise inimese vastu on väga hea, siis peaks armastust käsitlema kui vabadust
Kuidas me saaksime aga seda elutarkust ära kasutada ja mitte lasta ennast ahvatleda pelgalt heast välimusest. Ei saa me ju poes proovida kireva küpsisepaki sisu või teada tantsupeol meeldima hakanud tantsupartneri hingeelu. Ja ega tegelikult polegi vist võimalust eksimatuid valikuid teha. Pettumus on paraku mingil hetkel ikkagi vältimatu, lihtsalt kui laseme ennast vormist vähem haarata ja meil ei teki kohe liiga suurt ootust ei ole hiljem sisus pettudes ka see pettumus nii suur. Eesti vanasõnade üks läbivatest joontest ongi just inimese tasakaalukusele kutsumine ning kiiretest otsustest hoidumine. Tuletame meelde näiteks vanasõnu: ,,Tasa sõuad, kaugele jõuad!", Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!", ,,Kaua tehtud kaunikene!" Üks mõte, mis mul seoses selle ütlusega veel tekib on tingitud ilmselt meie meediakanalitel suurt ekraani ja leheruumi täitvast poliitilisest võimuvõitlusest. Erakonnad reklaamivad vahendeid
kui poiss loobib kive ja koer ründab tagant, vanamees jääb alati kaotajaks. Kuni Pearu kord poissi taga ajades koera maha laseb. Koer oli Mardile kallis ning kui Juss ja Andres kohale jõuavad on Pearu korjuse oma maale tassinud ja väidab, et koer ajas tedrepoegi taga ning seetõttu oli sunnitud ta maha laskma. Pearu lööb oma valedega läbi ka kohtus, niiet Andres tõega õigust kätte ei saa. Tõde ja õigus on Andresele tähtsad ja pettudes leiab ta, et tõega ei jõua kuhugi kui teine valega vastu hakkab. Naabrimeest kemplemine on kui ainuke püsiv asi Vargamäel ja ükskõik kui palju Andres ei püüaks tülisid ära hoida ehitades eraldi teid ja tugevaid aedu, leiab Pearu ikka põhjuse Mäega tülitsemiseks. Jussil, Andrese sulasel, pole ka Vargamäel kerge põli. Kurdab tihti, kuidas peremees tööga tapab, kuid ometi jääb teiseks aastaks ka pärast esialgse tüdruku Mai lahkumist. Mai asemele asub
liiklusõnnetuses, tahavad kõik õpilased rääkida oma kogemusi õnnetustest. Kui sama situatsioon juhtub kolmandas klassis on õpilased huvitatud sellest, kuidas sellel õpilasel läks, kuidas õnnetus toimus, miks see juhtus jne. 67 aastane laps on veel isekas, ründav ja tormakas. Tundekogemused mõjutavad vältimatult tema käitumist. Hirmudes hakkab 7 aastane kergesti nutma, pettudes peksab kive ja vihastudes kipub kaklema. 910 aastane on silmnähtavalt mitte nii enesekeskne, valitseb paremini tundeid. Ta väljendab jonni mossitades ja viha sõnadega. Meelsamini ta kaitseb kui tõukab, on vastutustundlik ja hooliv. Empaatiavõime on üks kogu isiksuse omadustest. Empaatia kasv põhineb isiksuse arengule varases lapseeas: põhiusaldusele ja turvalisele iseseisvumisele
annaabi.ee 
