palverändureid. Türklased (seldzukid) hakkasid neid kristlasi kiusama, kes tahtsid pühad maad külastada. Tihti rööviti ning tapeti neid. Püha Maa vabastamine muutus siis juba usuliselt vajalikuks. Rooma paavstid tahtsid oma võimu all olevat ala suurendada idapoolsete riikide arvel, milleks oli saabunud soodne aeg. Büstantsi keisririigi olukord oli muutunud välisvaenlaste tõttu üsna täbaraks : põhjast ründasid petseneegid, läänest käisid rüüsteretkedel normannid, lõunast ähvardasid türklased-seldzukid. Keiser Alexios I oli Rooma paavstilt võitluseks seldzukkide vastu juba korduvalt abi palunud ning lubas vastutasuks isegi Lääne- ja Ida-Rooma kirikute ühendamist. Loomulikult ihaldasid feodaalid Idamaade rikkusi, mida tõotas püha sõda muhameedlastega. Esimene ristisõda. ( 1096-1099 ) Esimene ristisõda toimus aastatel 10961099. Sõjas osalesid prantsuse ja
Need muudatused nõudsid aga tugevat feodaalriiki. Selle tarvis korraldati ümber nii sõjavägi kui ka haldus. Alates XI sajandist hakkas ilmnema Bütsantsi majanduslik mahajäämine Lääne-Euroopast, kus feodalism oli arenenud palju võimsamalt ja laiemalt. II aastatuhande alguses ilmusid silmapiirile uued vaenlased. Piki Vahemerd saabunud viikingid hõivasid Bütsantsi viimased valdused Itaalias ja kinnitasid kanda Balkani poolsaare rannikul. Idast ja kagust ründasid aga petseneegid, polovetsid ja türklased- seldsukid. Pealegi muutus Bütsantsi siseolukord XII sajandil vägagi ebakindlaks. Üks paleepööre järgnes teisele, teravnes talurahva võitlus feodaalse rõhumise vastu. Ristisõdade perioodil hakkas aina tugevamaks saav Venezia suurendama oma mõju Bütsantsile. Venezia õhutamisel suundus IV ristisõda (1202-1204) otseselt Bütsantsi vastu, mistõttu vallutati Konstantinoopol ja rüüstati seda halastamatult. Bütsantsist jäid
Konstantinoopolis aga oli võimule pürginud juba Romanus I kasupoeg Mihail III Duka, kes käskis oma kasuisa pimedaks teha. Selle kaotuse tulemusena, kaotas Ida-Rooma riik oma tuumikala Väike-Aasia ürklastele, kes lõid vallutatud aladele Ikoniia Sultanaadi, kindlustades sellega oma vallutuse ning edasise ekspansiooni läände. Need kaotused tipnesid 1090 - 1091. a. kriisiga, kui kaukaasia aladelt tunginud petseneegid piirasid Konstantinoopoli ning riigil polnud liohtsalt sõjaväge, millega end kaitsta. Samal ajal türklasest piraat Tsara ähvardas rünnata Konstantinoopolit. Aleksius I otsides meeleheitlikult olukorrast väljapääsu, kirjutas (abi paluva sisuga) Flandria Robertile, mis hiljem oli üks I ristikäigu etekäändeid. Saades tavalise ebamäärase vastuse, keiser palus Polovtside khanideltt Bonjaki jaTugorkani käest päästmist petsebeegide küüsist. Khaane kutsuti pealinna, kus neile
Vladimir surnud, järgmine poeg Izjaslav, kes valitseski Novgorodis. Svjatoslav ja Vsevolod järgnesid vanuses, kes olulisemat rolli mängisid. Izjaslav on küll kõige vanem aga pole eriti tugev valitseja, 1054- 1068 vormiiselt Kiievi suurvürst. 1068 leiavad Vaba-Venes aset tormilised sündmused. 11. sajandi keskel oli Kiievi riigi lõuna piirile ilmunud uued rändrahvad polovetsid(?), kes olid metsikud ja rohkearvulised ning põhjustasid probleeme, rohkem kui enne petseneegid. Rändrahvad st polovetsid käisid Lõuna- Venemaal rööövimas, võtsid vange ja müüsid Krimmis orjadeks. Bütsantsi allikates, et umbes 12 000 orja aastas. Osaliselt polovetside tõttu otseside Bütsantsiga katkeb. Izjaslav ja Svjatoslav ja Vsevolod panevad oma väed kokku aga saavad 1068 Alta jõel toimunud lahingus lüüa. Kui vürstid Kiievisse naasevad ja rahvas kuuleb lüüasaamisest, puhkevad rahutused. Väidetavalt rahvas nõudis relvi, et ise polovetsidele koht kätte näidata
Kuninga valduste rahvas, kiriku- ja ilmalike valduste elanikud võisid olla vabad kodanikud või orjad. István I ja tema järeltulijate valitsemist iseloomustas etniline tolerants. Ungarisse tuli kõige erinevamaid rahvaid, kes asusid elama riigi veel vabadesse osadesse. Aastatuhande vahetusele järgnevatel aastasadadel leidsid siin uue kodu saksid, itaallased, valloonid, mitmed slaavi rahvad, samuti rahvasterändamise järellainetusena saabunud petseneegid, polovetsid (kõptsakid, kumaanid) ja alaanid. Nii on Ungari läbi ajaloo olnud paljurahvuseline maa. Peale I maailmasõda toimunud territoriaalsed muutused tegid Ungari etniliselt ühtlasemaks, tänapäeval on 90% elanikest rahvuselt ungarlased ja räägib emakeelena ungari keelt. Ungaris elas 2011. a seisuga 9 972 000 inimest, rahvastiku tihedus on 109 inimest ruutkilomeetri kohta, elanike keskmine vanus 38,7 aastat. Ungari vähemusrahvused on mustlased, sakslased, slovakid, horvaadid
annaabi.ee 
