Eesti korvpalli minevik Eesti korvpall sündis aastal 1913. Korvpallis on Eesti ajalooline õnn see, et olime Tsaari-Venemaa rüpes ja geograafiliselt lähedal tema tollasele pealinnale Sankt-Peterburgile. Nimelt Ameerika spordiinstruktorite kaudu XX saj. algaastail St. Peterburgi jõudnud mäng otsis klubi "Majak" näol väljundit pealinnast väljapoole ja ühe lähema linnana jõudis mäng 1913.aastal esimest korda Eesti pinnale Narvas linna tuletõrjeseltsi aias, kus venelased mängu demonstreerisid. Ometi ei jõudnud mäng edasi Tallinnasse mitte Narva, vaid hoopis Tallinna koolide võimlemisõpetajate kaudu, kes uue mänguga olid tutvunud St. Peterburgis samas NMKÜ "Majakis"
See valitseja on oma saavutuste tõttu endiselt Venemaa ajaloo üle käivate vaidluste tulipunktis. Pärast ema surma 1694. aastal hakkas Peeter valitsemises osalema üha innukamalt. Oma peamiseks eesmärgiks pidas ta Venemaa rahvusvahelise seisundi kindlustamist, väljapääsu saamist Mustale merele ja ligipääsu rajamist Läänemerele Rootsi arvel.Neeva suudmeala vallutamine võimaldas Peetril mais 1703.aastal asutada uus meresadam. Sankt Peterburgile valitud asukoht oli kehv, ümberringi laius soo ja sageli juhtus üleujutusi. Puitu oli külluses, kuid kivi, Peetri lemmikmaterjali, polnud, samuti ka tööjõudu. Ehitustöödele toodud talupojad, sõjavangid ja sunnitööle mõistetud kurjategijad surid kümnete tuhandete kaupa haiguste ja nälja kätte.1710.aastal tõi Peeter uude linna üle ka tsaariperekonna ning 1712.aastal kuulutas ta Peterburi Venemaa pealinnaks. Peetri surma ajaks oli seal juba 40 000 elanikku.
kahe kümnendi järel ka meie Maarjamaale jõudis, on tänaseks küll järele jäänud ainult mängu põhimõte kes kahest meeskonnast mänguaja jooksul toimetab palli käsitsi, kas siis söötes või põrgatades, rohkem kordi vastase korvi. Kõik muu on kardinaalselt muutunud. Tänane korvpall on sünnijärgsest korvpallist täiesti erinev mäng. Korvpallis on Eesti ajalooline õnn see, et olime Tsaari-Venemaa rüpes ja geograafiliselt lähedal tema tollasele pealinnale Sankt-Peterburgile. Nimelt Ameerika spordiinstruktorite kaudu XX saj. algaastail St. Peterburgi jõudnud mäng otsis klubi "Majak" näol väljundit pealinnast väljapoole ja ühe lähema linnana jõudis mäng 1913.aastal esimest korda Eesti pinnale Narvas linna tuletõrjeseltsi aias, kus venelased mängu demonstreerisid. Ometi ei jõudnud mäng edasi Tallinnasse mitte Narva, vaid hoopis Tallinna koolide võimlemisõpetajate kaudu, kes uue mänguga olid tutvunud St. Peterburgis
hariduselus ei toimunud. Venemaa võit Põhjasõjas stabiliseeris olukorda Eestis ja Liivimaal. Kadus vajadus tugeva müüriga kindlustatud linnade järgi, ka Tallinnas hakati suuri ehitisi rajama väljapoole linnamüüri. Selles suhtes oli eeskujuks Peeter I oma Kadrioru pargi ja lossiga. Uute elamute valmistamiseks Tallinna kutsuti mitmesuguseid meistreid välismaalt. PEETER I JA SANKT PETERBURG Neeva suudmeala vallutamine võimaldas Peetril mais 1703 asutada uus meresadam. Sankt Peterburgile valitud asukoht oli kehv, ümberringi laius soo ja sageli juhtus üleujutusi. Puitu oli külluses, kuid kivi, Peetri lemmikmaterjali, polnud, samuti ka tööjõudu. Ehitustöödele toodud talupojad, sõjavangid ja sunnitööle mõistetud kurjategijad surid kümnete tuhandete kaupa haiguste ja nälja kätte. 1710 tõi Peeter uude linna üle ka tsaariperekonna ning 1712 kuulutas ta Peterburi Venemaa pealinnaks. Peetri surma ajaks oli seal juba 40 000 elanikku. PEETER I JA VENEMAA LIPUD
ametlikku versiooni Peeter I elust ja sündmustest tema valitsemisajal. Põhjasõjaga püüdis Peeter I saavutada Venemaale väljapääsu Läänemerele ehk "raiuda akent Euroopasse" (www.vikipeedia.ee). Euroopalike kommete vägivaldne sisseviimine tekitas palju paksu verd ning pahandust. Rahvahulkades levis kuuldus, et tsaar olla Euroopas ära vahetatud ning Venemaad valitseb valetsaar (www.rusistica.eu). Neeva suudmeala vallutamine võimaldas Peetril mais 1703 asutada uus meresadam. Sankt Peterburgile. Valitud asukoht oli kehv, ümberringi laius soo ja sageli juhtus üleujutusi. Puitu oli külluses, kuid kivi, Peetri lemmikmaterjali, polnud, samuti ka tööjõudu. Ehitustöödele toodud talupojad, sõjavangid ja sunnitööle mõistetud kurjategijad surid kümnete tuhandete kaupa haiguste ja nälja kätte. 1710 tõi Peeter uude linna üle ka tsaariperekonna ning 1712 kuulutas ta Peterburi Venemaa pealinnaks. Peetri surma ajaks oli seal juba 40 000 elanikku,
on tänaseks küll järele jäänud ainult mängu põhimõte kes kahest meeskonnast mänguaja jooksul toimetab palli käsitsi, kas siis söötes või põrgatades, rohkem kordi vastase korvi. Kõik muu on kardinaalselt muutunud. Tänane korvpall on sünnijärgsest korvpallist täiesti erinev mäng. Korvpallis on Eesti ajalooline õnn see, et olime Tsaari- Venemaa rüpes ja geograafiliselt lähedal tema tollasele pealinnale Sankt-Peterburgile. Nimelt Ameerika spordiinstruktorite kaudu XX saj. algaastail St. Peterburgi jõudnud mäng otsis klubi "Majak" näol väljundit pealinnast väljapoole ja ühe lähema linnana jõudis mäng 1913.aastal esimest korda Eesti pinnale Narvas linna tuletõrjeseltsi aias, kus venelased mängu demonstreerisid. Ometi ei jõudnud mäng edasi Tallinnasse mitte Narva, vaid hoopis Tallinna koolide võimlemisõpetajate kaudu, kes uue mänguga olid tutvunud St
annaabi.ee 
