musträhn Koostas: Kristiina Veelaid · Musträhn on Eesti suurim rähn · Ta võib kaaluda umbes 300 g · Levinud on ta nii Euroopas kui ka Aasias · Erinevalt teistest Eesti rähnidest on ta süsimust, läikiva seljaga · Tihti tegutseb poolpõlenud puudel · Musträhn kuulub looduskaitse alla · Liiginimi ladina keeles -Dryocopus martius · On paigalind · tiivad on tal ümaratipulised · Levinuim rahvapärane nimi on vahest ehk nõgikikas. · Pesitsemine algab juba märtsikuus · Algul on pojad väga pisikesed · Põhitoiduks on musträhnil putukad ja nende vastsed · Puidukahjurite hävitajana on metsale üks kasulikemaid linde · Pesakoopa raiub musträhn tavaliselt haava- või männitüvesse · Haudumine kestab 12...14 päeva · Muneb 3-5 muna · Pesitsemisest annab märku isaslinnu vali trummeldamine
sajandi lõpuveerandist. 1815. aastal on merikotkast nimetatud Eestis, eriti Peipsi ääres, mitte kuigi haruldaseks linnuks. 19. sajandi linnuvaatlejate tähelepanekutele toetudes võiks merikotka tolleaegset arvukust hinnata vähemalt kolmekümnele paarile. Ilmne arvukuse langus algas 19. sajandi viimasest veerandist ja kulmineerus möödunud sajandi 60. aastate lõpul, mil mitme aasta jooksul polnud teateid ühestki edukast pesitsemisest. Olukord hakkas paranema alles alates 70. aastate teisest poolest ja praeguseks läheneb meil pesitsevate merikotkapaaride arv juba 180-le. Merikotkas on loodusmälestusmärk. Tema häirimine ja kahjustamine on seadusandlusega rangelt keelatud. http://et.wikipedia.org/wiki/Merikotkas http://www.kotkas.ee/Merikotkas.htm http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/HALALB2.htm
madu tal tüki sabast välja; pääsuke jäi aiateiba otsa kinni; naeris enda saba lõhki. Pääsukest on nimetatud ka jumala kanaks (lutsi keelesaare eestlased) või Jeesuse linnuks, seletusega, et Jeesus lapsena teinud savist lindusid ja neist saanud pääsukesed. Pääsukeste elutsemist maja juures on peetud hea õnne märgiks. Pääsupesa mahakukkumine, pääsukeste loobumine pesitsemisest maja juures tähendas loomaõnnetust, tulekahju, tüli, pahandust, koguni majaomaniku surma. Inimelamusse sisse lendamist pole heaks endeks peetud, see kuulutab ette tulekahju või pereliikme surma, harvemini pulmi. Lehma kõhu alt läbi lendamine arvati nagu *lepalinnu lendamisestki, et lehm hakkab verd lüpsma. Üks raviviise on tulel suitsutatud pääsupesa sisseandmine haigele loomale. Pääsupesa lõhkumisel ootab ees
teated Baltimaades kohatud merikotkaste kohta pärinevad 18. sajandi lõpuveerandist. 1815. aastal on merikotkast nimetatud Eestis, eriti Peipsi ääres, mitte kuigi haruldaseks linnuks. 19. sajandi linnuvaatlejate tähelepanekutele toetudes võiks merikotka tolleaegset arvukust hinnata vähemalt kolmekümnele paarile. Ilmne arvukuse langus algas 19. sajandi viimasest veerandist ja kulmineerus möödunud sajandi 60. aastate lõpul, mil mitme aasta jooksul polnud teateid ühestki edukast pesitsemisest. Olukord hakkas paranema alles alates 70. aastate teisest poolest ja praeguseks läheneb meil pesitsevate merikotkapaaride arv juba 150-le. KALJUKOTKAS Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 3 3,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud)
Ta kogu nägu piirab tumedatest sulgedest rant, mis näo heleduse esile toob. Eelkõige esineb loorkakku soojemates piirkondades, kuid ta on levinud kogu maailmas, välja arvatud Aasia põhjapoolses osas ning Põhja-ja Ida-Euroopas. Loorkaku leviku põhjapiir läbib Lätit ja Lõuna-Rootsit. Kuna Eestis on ta eksikülaline ja vaevalt ta meil kunagi tavaliseks linnuks muutub, siis puuduvad meil paljud andmed tema kohta. Näiteks toitumisest, pesitsemisest ja arengust, kehamassist ja rahvapärastest nimedest. ~8~ Kokkuvõte Minule meeldis kirjutada röövlindudest, kuna ma sain teada palju uut nende kohta. Näiteks seda, kes on suurim röövlind, millest röövlinnud toituvad ja muidugi leidsin ka huvitava välimusega linde, nagu loorkakk. Röövlindude arvukus väheneb, kuna paljud inimesed ei kohtle neid õigesti. Et
sealsete lindude seas oma joonistel kujutanud cand. Weber. Ernst Wilhelm von Drümpelmann (1811), kes mainib teda Liivimaal suurte ja väikeste vooluvete kallastel elutseva, aprilli algusest oktoobri lõpuni kohal viibiva rändlinnuna [3]. Ka hilisemad harvad teated, keskmiselt üks kümnendi kohta, ei sisalda otseseid andmeid jäälinnu pesitsemise kohta Eesti aladel; Valerian Russowilgi (1880) ei ole tema pesitsemisest siin kandis midagi muud öelda, kui et Tartu ülikooli zooloogiamuuseum on saanud kaks leiuandmeteta kaavikut [11]. Ilmselt kestis nn. väikese jääaja järelmõju (17. sajandi teine pool ja 18. sajand olid meil väga jahedad), mis veel ei lubanud kliima suhtes õrnematel linnuliikidel põhjapoolsemaid alasid (taas)asustada. 1885. aasta sügisel on Ernst v. Middendorff vaadelnud jäälindu esimest korda Hellenurme
oma laulus teatab tõe, mispeale ta välja kihutatakse. Lõhkilöödud saba saab ta pulma- mõõgalt. 3. Pääsuke on tekkinud orjatüdrukust, kel olnud vähe süüa ja palju tööd, sest ajast on tal must rätt õlgadel. 4. Pääsukese sabaharude saamislugusid on teisigi: selle eest, et pääsuke inimest kaitses, hammustas madu tal tüki sabast välja; pääsuke jäi aiateiba otsa kinni; naeris endal saba lõhki. 5. Pääsupesa mahakukkumine või pääsukeste loobumine pesitsemisest maja juures tähendas loomaõnnetust, tulekahju, tüli, pahandust, koguni majaomaniku surma. 6. Elamusse sisse lendamist pole heaks endeks peetud, see kuulutab ette tulekahju või pereliikme surma, harvemini pulmi. 7. Lehma kõhu alt läbi lendamine (nagu lepalinnugi puhul) tähendavat, et lehm hakkab verd lüpsma. Üks raviviise on tulel suitsutatud pääsupesa sisseandmine haigele loo- male. 8
annaabi.ee 
