õitsemise ajal), selle asemel, et mesinikele maksta taimede tolmeldamise eest. Maailmas tuntakse enam kui 600 erinevat tarutüüpi, millest suurem osa on korpustarud. Eestis on viimastel aastakümnetel samuti hakanud korpustarude kasutamine hoogsalt levima, seda suuresti tänu piiride avanemisele ja paremale juurdepääsule naaberriikide mesinike kogemustele. Olgu öeldud, et XX sajandi esimesel poolel Eestis üsna laialt levinud Tartu taru oli sisuliselt korpustaru. Tartu taru pesaruum mahutas 12 täisraami ja selle peale sai asetada veel sama paljude raamidega magasini ehk teise korpuse. Kuna Eesti tarudel ehk lamavtarudel oli väga palju miinuseid, hakkasid mitmed eesrindlikumas mesinikud eelmise saj 60. Aastate keskpaigas Eestis valmistama mitmesugust tüüpi korpustarusid. Erinevate tarutüüpide levikule avaldasid mõju tol ajal Soomes üsna levinud Farrari ja Langstroth-tarud. Esimeseks Eesti mesinike poolt ehitatud taruks peetakse Farrar-tüüpi korpustarusid.
Tarus peab olema harilikust tugevam ventilatsioon mesilasperede transportimise ajal kaugemale korjemaale kui ka perede tarudes kinnihoidmiseks. Tarusid saab ventileerida kahel viisil. Esimene on pesa peale asetatakse tühi magasinikast ja teine on, et kärjeraami pealmise liistu pikkune ning 50 või 85 mm laiune võrkraam kinnitatakse pesaruumi tühjaosa peale (Talts 1977). Joonis 1 Eesti taru lõige piki raami: a- katus, b- magasin, c- pesaruum, d- seinatope, e- põhi, f- lennuavad (Talts 1977) 5 2. KASUTATUD KIRJANDUS 1. Arro, S. , Endla, M. , Kilter, E. , Rohtla, A. Mesilaste pidamine, 1997, "Valgus" 163 lk. 2. Talts, H. Tegelik mesindus, 1977. "Valgus", Tallinn, 247 lk. 6
vahele. Kunstkärgedega laiendamisel antakse need viimase haudmekärje ja kattekärje vahele. Kahte kunstkärge ei asetata kunagi kõrvuti. Teine laiendamine toimub 7…9 päeva pärast. Antakse kunstkärgi (2…3) ja ülesehitatud kärgi (2…3). Kolmas laiendamine juuni esimestel päevadel. Võib anda eranditult kunstkärjed, aga parem kui osa oleks ülesehitatud kärjed. Korpustarus laiendatakse kõigepealt pesaruum alumises korpuses. Soojade ilmade püsimisel asetatakse peale teine korpus(täidetud peamiselt kunstkärgedega). Peakorje ajaks vahetatakse alumine korpus kõige ülemisega. Kui mesilaspered talvitusid kahes korpuses, vahetatakse kevadel peale soojade ilmade saabumist korpused(ülemine alla ja alumine ülesse). 2…3 nädala pärast antakse pesa laiendamiseks 3. korpus, kus on ülesehitatud ja kunstkärjed. Neljanda korpuse lisamisel asetatakse 3. kõige alla, sellele 1
aastal ilmunud monograafias "Metsmesindus" kirjeldab F. Linnus üksikasjalikult andmeid vanadest võtetest ja tööriistadest, mille kohta tal õnnestus andmeid koguda. Mõnikord asusid mesilased looduslikes puuõõnsustes, kuid enamasti olid õõnsused inimese tehtud. Mõnel omanikul võis olla metsas sadu mesipuid. Tarupuuks valiti kõige sagedamini vana tugev mänd, harvematel juhtudel kuusk või tamm. Puutüvesse raiuti kõverateralise tarutuuraga 3-6 meetri kõrgusele 1 meetri kõrgune pesaruum. Lõunakaare paiknev suuauk kaeti 2-3 suulauaga, millesse jäeti lennuava. Suuaugu ümber löödi raudkonkse või riputati puutõlv, et karud ligi ei pääseks. Hõlbustamaks tarupuude jälgimist, püüti õõsi teha võimalikult lähestikku asuvatele puudele. Tarupuude valimisel eelistati kohti, kus kasvas kanarbiku, mida peeti parimaks meetaimeks. Meevõtmisel peletati mesilase tarupuust välja kas suitsu või koputamisega. Peret peeti, kuni mesilasema jäi vanaks, harilikult 4-5 aastat.
väiksema vahanõudlusega ja 16.-17. sajandi suurte sõdadega. Kuni 19. sajandi teise pooleni oli valdav metsamesindus. Osa mesilasperesid elas looduslikes puuõõntes. Oma küla sarasmaadel sellise pere leidnud talupoeg tähistas puu oma peremärgiga ja edaspidi kuulus see talle. Sagedasemad olid aga kunstliku õõnega tarupedajad. Õõnsus raiuti esmalt hariliku või kumerateralise kirvega, seejärel kaevati pesaruum tarutuura või peitliga sisse. Tavaliselt oli see 2 meetri kõrgusel või kõrgemalgi maapinnast. Puu latv raiuti harilikult maha. Meevõtuks roniti vastava köie abil, mille aasad köideti jalgade külge, üles. Tarupuudele ehitati kaitsed karude vastu. Viimased tarupedajad olid kasutuses veel 19. sajandi lõpus Küttimine Küttimine on koriluse kõrval inimkonna iidseim elatusala. Ka Eesti ala esimesed asukad saabusid
annaabi.ee 
