teede tuberkul oos U Auskultatsioonil Vaatlus Rö kopsud Perkussioonil Auskultatsioon Veri SR Muutused EKG-s, u kiuned, räginad, vaadikujuline hüpertransparentsed karbikõla; nõrgenenud kiirenenud, Lk PaO2 langeb alla 85, r karenenud rindkere hiljem, , diafragmakuplid Auskultatsioonil hingamiskahin, tõusnud, CRV Rö,
kuulub arsti kompetentsi). Pleurahõõrdumiskahin on tunda palpeerides ja auskulteerides on kuuldav kare hingamiskahin. Trahhea asetsus Asetseb tsentraalselt ja on imikueas liikuv. (Kallas jt 1999, Whaley & Wong 2007.) 5.2.3. Hingamiselundkonna perkussiooni metoodika ja hindamine Perkuteeritakse vajadusel nii lamavas, istuvas kui ka seisvas asendis. Kirjeldatakse kopsude topograafiat, tumestuse esinemist. Kopsude perkussioon kuulub arsti tegevuste kompetentsi. Topograafilisel perkussioonil saab perkutoorse kõla erinevuste järgi määrata: kopsu ja maksa vahelist piiri (lastel on medioklavikulaarjoonel 4. roidevahemikus) ning kopsude alumisi piire. Võrdlevat perkussiooni teostatakse patoloogia väljaselgitamiseks. Perkuteeritakse võrdlevalt vaheldumisi paremat ja vasakut kopsu. Perkutoorne tumestus viitab infiltratiivsele protsessile, tuumorile või vedelikule. Perkussioonikõla tugevnemine viitab suurenenud õhusisaldusele kopsudes. (Kallas jt 1999.)
sõrme lõpplülide volaarsepindmikuga. Vastav fenomen esineb näiteks südamerikete korral. Hepatosplenomegaalia – maksa ja põrna suurenemine. On südamepuudulikkuse tunnuseks. (Lastehaiguste... 1986, Paves 1993, Kallas jt 1999, Kupari & Nieminen 2005, Uibo jt 2010.) 8.3.3. Perkussiooni metoodika, normoloogia ja patoloogia Metoodika Südame perkussiooni teostab arst. Eesmärgiks on südame piiride, kuju ligikaudne määramine. Lastel kasutatakse nõrgemat perkussioonilööki kui täiskasvanul. Kasutatakse kahte perkussiooni meetodit: Sõrmega sõrmele meetod. Plessimeetersõrm asub paralleelselt määratava piiriga ja liigub perpendikulaarselt selle suunas. 19 Vahetu palpatoorne meetod. Perkuteeritakse parema käe nimetis- või keskmise sõrme otsaga vahetult roietevahelisele alale. Käsi liigub peamiselt randmeliigesest, vähemal
Hakkavad tekkima peritoniidi nähud: kõhuvalu, mis ägeneb liigutamisel, laudkõva kõht, per rectum palpatsioon valulik. Kolmas faas (>12t), üldseisundi halvenemine: tekib palavik, süveneb hüpovoleemia seoses vedeliku kogunemisega kolmandasse ruumi, suureneb kõhupuhitus (dünaamiline soolesulgus). Objektiivne leid: Patsiendil sundasend (lamab, põlved krõnksus, pindmine hingamine), kõhulihased on pinges. Perkussioonil ülakõhus tümpaania õhust mao ja kõhuseina vahel. Peristaltilised hääled nõrgenenud või puuduvad. Labor: Algselt kerge leukotsütoos, 12-24t suur tõus. Kerge amülaasi taseme tõus. Piltdiagnostika: Kõhu tühiülesvõte vaba gaas diafragma all, positiivne 75% juhtudest. Ebaselgel juhul KT, mis tuvastab ka väga väikese koguse vaba gaasi.
Ravi: krambihoo katkestamine või edasiste krampide ennetamine: diasepaam rektaalselt, palaviku alandamine (paratsetamooli küünlad ja füüsikalised meetodid). Tooniline – pingul Pneumotooraks Tekib enamasti trauma tagajärjel, mõnikord ka rinnapiirkonna põletikuga või spontaanselt. Kiirabi etapil on seda probleemi raske tuvastada. Sageli osutavad diagnoosile rindkere asümmeetrilised hingamisliigutused ning ühepoolselt vähenenud auskultatoorne hingamiskahin. Perkussioonil vigastatud poolel esineb tümpaania. Õhkemfüseemi (nahaalust krudinat) on tunda 269 käega või stetoskoobiga nahale vajutades. Lahtise pneumotooraksi korral esineb sisisev ja/või mulisev rindkerehaav. Šokisümptomite suurenemine on alati märk pingelise õhkrinna moodustumise ohust. Sellega kaasnevad kiiresti avalduvad või ohtlikuks muutuvad hingamishäired. Pingelise pneumotooraksi arenedes laienevad kaelaveenid ja trahhea kaldub vigastatud poole vastassuunas.
annaabi.ee 
