Ül. 2 Too näide iga liigitekke võimalusest. Allopatriline liigiteke - kahel pool mäestikku arenevad erinevad hirveliigid. Peripatriline - väike grupp konni lähevad teisse asustamata järve, et seal paremaid sigimispaiku otsida. Areneb uus liik. Parapatriline - tiigikonn + järvekonn = veekonn Sümpatriline - Tihase eellasliigist tekkisid paljud teised liigid nt: sinitihane, rasvatihane jne. (parasiteerimine eriliiki peremeesorganismil) Ül. 3 Nimeta neli viljastumise vältimise viisi 1) ajaline isolatsioon 2) käitumuslik isolatsioon 3) mehhaaniline isolatsioon 4) sugurakkude keemiline sobimatus Ül.4 Miks arenevad geograafiliselt eraldatud populatsioonidest eriliigid? (3tk) 1) keskkonnatingimuste erinevustest tingituna on eelistatud eri genotüübid. 2) populatsioonides toimuvad üksteisest sõltumatult juhuslikud muutused (geenitriiv) 3) populatsioonides levivad erinevad geneetilised mutatsioonid Ül. 5
Samblik on liitorganism - vetika ja seeneniidistiku sümbioos. Endosümbioos - Üks organism elab teise kehas. nt bakterid, mis lagundavad taimtoiduliste loomade maos tselluloosi. Eksosümbioos - nt sipelgad, kes kaitsevad lehetäisid ja saavad neilt vastu magusat eritist. Parasitism liikidevaheline suhe, kus üks liik (parasiit) elab teise liigi (peremeesorganismi) arvel. Iseloomulik on, et peremees ei sure kohe ja parasiit jõuab saadud toidu arvel paljuneda. Parasiidid võivad elada peremeesorganismil või sisemuses. Parasiitlus on väga levinud eluviis, ei leidu organismi, kellel parasite üldse poleks. Parasiidi ja peremehe populatsioonide arvukused kõiguvad samal viisil nagu kiskja-saaklooma suhte puhul. Kui peremasliigi populatsiooni asustustihedus on suur, on ka parasiitide arvukus suurim ja levimine kiireim. Inimese veresoontes elavad parasiitsed imiussid. Moskiitod ja sääsed on ühtaegu nii parasiidid kui ka teiste parasiitide edasikandjad.
Paljunevad: Mittesuguliselt somaatiliste rakkude pooldumisega, pungumise teel või oiididega, koniididega e lülieostega( iseseisva liikumisvõimeta, tekivad koniidikandjatel, mittesugulise paljunemise eosed ). Suguliselt ( diploidsest hüüfist areneb eoskott e askus, 8 haploidse kotteose e askospooriga. Ilmneb kolm tuumafaasi: haploidne, kaksiktiimaline, diploidne. Viljakehade põhitüübid: peiteosla, sulgeosla,lehtereosla,askostrooma Viljakehad võivad areneda otse substraadil (peremeesorganismil) *Jahukastelised- perem. Taimel moodustub jahujas või viltjas kirme . viljakehadeks tumepruunid peiteoslad. Haigustekitaja talvitub seeneniidistikuna või viljakehadena taimejäänustel ja talvituvatel taimedel. Haiguse levikuks on soodne kuiva ja sooja vaheldumine sademetega . *punakaste e fusrioos- juuremädanikku haigestumine intensiivsem jahedal temperatuuril ja madalal õhuniiskusel. Haigestunud taimede juured mädanevad. Kahjustatud terad on kõlujad
pöördtranskriptaas sünteesib DNA) 42. Eksperimentaalsed tõendid selle kohta, et DNA kannab geneetilist informatsiooni. 1928 näitas Griffith bakteri S.Pneumoniae transformatsiooni – DNA kandumist väliskeskkonnast bakterirakku. IIR tüüpi kapslita rakud – ei ole virulentsed. Väikesed karedapinnalised kolooniad. IIIS tüüpi limakapsliga rakud – on virulentsed. Suured siledapinnalised kolooniad. Limakapsel takistab peremeesorganismil bakterit hävitamast. Griffith näitas, et kõrge temperatuuriga omandasid kapslita IIR rakud surmatud limakapsliga IIIS rakukultuurist midagi, mis muutis mittevirulentsed elusad IIR tüüpi rakud virulentseteks. See tähendab, et ta transformeeris IIR rakud patogeenseteks limakapsliga rakkudeks IIIS(kandis IIIS DNA väliskeskkonnast IIR bakterirakku). 1944 näitasid Avery, MacLeod ja McCarty, et S.Pneumoniae mittevirulentsete IIR tüüpi rakkude
cervicular fluid) hulk. Kuid see valgurikas vedelik võib olla toitaineks teatud bakteritele (nt Porphyromonas gingivalis, Bacteroides forsythus, Treponema jne.), kes muidu on hambakatus väheesindatud. Nende patogeenide paljunemisel hakkavad biofilmis domineerima gram-negatiivsed anaeroobid, mis toodavad hamba tugikudesid kahjustavaid proteolüütilisi ensüüme ning kutsuvad 127 peremeesorganismil esile erinevate põletikumediaatorite (tsütokiinid, prostaglandiinid) üleprodutseerimise, mis samuti aitavad kaasa hamba tugikudede hävinemisele. Vaatamata organismi loomulikule kaitsevõimele võivad meie mikrofloora bakterid sattuda vereringesse ja sealt edasi kanduda juba sügvamatesse kudedesse. Aja jooksul on biofilmiga seotud nakkuste mitmekesisus vaid suurenenud. Arvatakse, et tänapäeval on isegi kuni 80% kõigist bakteriaalsetest
annaabi.ee 
